Hirmus pohmell

Pärast kaht tundi und ärkasin laupäeva hommikul kell pool kuus, et Kuutsemäele minna. Esmalt andis end tunda mu süda, kes tagus hullemini kui ühelgi küülikul kunagi tagunud on. Seejärel ülekereline värin ja jube külm. Hommikust süües nägin kedagi trepist alla tulemas ja kedagi elutoas liikumas ja kuulsin veidraid hääli, kuid edasine tõestas, et kedagi siiski polnud. Hirm oli pugenud sügavale naha vahele ja kokkuvõtteks võiks üleüldse öelda, et reedel poleks pidanud jooma ja rohkem ma kellegagi sõbrapilti ei tee! Halb halb haaaaalb!