ma võitsin

ilmselgelt on pohmell minust loobunud - sest talle ei mõju ei alkohol, tubakas, narkootikumid ega ka kultuurišokk.
nimelt kui ma olin eile ennast parajalt pilve tõmmanud, ohtralt suitsu ja vesipiipu teinud, TÄIESTI sigalakku täis joonud ja külastanud selliseid ebanormaalseid kohti nagu prive ja hollivuudi ladies night, võtnud veel püha burksi ja maganud täpselt pohmellile sobilik arv tunde (ehk siis kaheksa), ärkasin ma hommikul üles suurepärase enesetundega, mis võimaldas mul isegi eksamiteks õppida. Ei vajanud ma hommikul mitte mingit vett. suutsin ära lakkida oma küüned - mis tähendab, et puudus tavaline kätevärin, mis on ainuke suurele joomingule järgnev nähtus minu puhul. ammugi siis ei näinud ma mingit peavalu või iiveldust.
kokkuvõttes ma siis naudin ilusat ilma ja pohmell läks parematele jahimaadele (kust ta tõenäoliselt leidis mõnekümmend itaalia tsurkat ja ohtralt eesti malakaid)

Mu elu kalleim pohmell

Suurem osa sellest kogemusest jäi Inglismaale, natuke tõin seda halja oksa kultuuri ka Eestisse.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Oli 22. mai, kui ma otsustasin, et jube tark oleks inglastelt tasuta strongbowd rottida ja end pehmelt öeldes deliiriumi juua kaks tundi enne äratust järgmine päev. Mõeldud, tehtud. Kuidagi seadsin veel äratuskella 3:30 peale, mängisin raundi Elmat (see rahustab mind) ja leidsin oma tee voodilinade vahele. Ärkasin viis tundi hiljem, vaatasin, et oi ilus ilm, päike paistab ja siis tabas mind midagi.

Ennäe, väljas on valge.

Ajasin end üles kell 5 hommikul ja ei saanud arugi, kui halb mul oli. Mis nüüd teha? Murdsin pead, otsisin sealt lahendusealgeid, läbi käis vaid vittu, vittu, vittu. Äratus oli mul seatud selleks, et takso peale minna. Takso oli tellitud selleks, et lennujaama minna. Lennujaama oleks ma läinud, et sealt sleasyjetiga koju lennata. Mu telefon polnud helisenud (kui ka oli, siis polnud ma selle peale ärganud) ja kokkuvõtteks oli takso ära sõitnud.

Ja ma olin parajalt pohmas.
Pohmas peaga leidsin, et jube tark oleks osta nüüd sama päeva jaoks estonian airi pilet.
Pohmas peaga leidsin, et pole mingi näitaja see neli tonni economy flexi pileti eest.
Ja pohmas peaga ma maksin, pohmas peaga ma lendasin,

Aga öelge, mis te tahate pohmelli kohta, aga pohmas peaga jõudsin ma ka lõpuks koju. Ja nii lõppeski mu elu kalleim pohmell.

Lõpetuseks tahaks ma veel teada, mis kuradi põhjusel mu maine iidol ja vaimne liider Basshunter Antslas esinemas käis? Mis kuradi karjääri madalpunkt SEE veel oli? Üldse, mis olekus peab inimene olema, et sinna põrgupõhja poole sammud seada? Ma saaks aru, kui veel raha eest, aga hui ongi Antslas kellelgi raha.

kas siis üldse pohmell, aga kirjeldus on sarnane

ehksiis aasta iga normaalse inimese ajaarvestuse järgi hakkab jällegi lõppema. see värk seal jaanuari alguses on mingi täielik rumalus.
igaljuhul
selle aasta jooksul sai jällegi korralikult igasuguseid probleeme ja muid värke lahendatud. tulemuseks oli lõpupoole juba suht sitt kõigest sellest ja pea pidevalt valutas, magada ei saanud jne. see on nagu iga korraliku pohmelli see kehvem osa. nüüd on juba kõigest suva, absoluutne eimillegitegemise soov. üleväsimus toodab iseseisvalt huumorit ja õnnelikud ajad pole enam kaugel. tähendab, et on algamas aeg, kus ei miski peale finantsolukorra ei saa takistada tarbimast abivahendeid, mis lasevad toota järjekordseid ÕIGEID poste siia, kus me räägime õigetest pohmadest, õigetest asjadest. võtke mõõka

Midagi harvaesinevat

Nimelt vanamehepohmell. Pole vana mees, aga pohmell ei küsi vanust, mitte alati. Regalia ei küsi kunagi.
Vanamehepohmell on õrritav pohmell ja nagu nimest võite tuletada, esineb see enamasti vanemas eas meestel. Vanamehepohmell ei ole õieti pohmellgi, või täpsemalt: seda ta tahab, et sa mõtleksid.

Ärkasin mingis ühishauas kolme teise inimese vahelt, kurk kuivas. Nina oli ka kinni, aga muud ei midagi. Viks, traks ja suureks imeks väljapuhanud, tegelt ka. Tund hiljem istusin rõdul ja imetlesin Mõigu imelist tehnomaastikku: oh seda elu ilu, läheks õige metsa koristama, koeraga jalutama. Toidaks tuvisid lasnas, maailm mu jalge ees. Carpe diem, neeger.

Tund, kaks hiljem olid fortifikatsioonid langenud, kaitsemüür purustatud: saksad olid saabunud ja hakanud usinasti mu paganatest alkohole mu keha jaoks vastuvõetamatuteks aldehüüdideks ristima. Kõik mu ilusad plaanid..

Aga hea on see, et ma võin nüüd rahuga sarved seina lüüa.

--------------------------------------------------------------------------------------------
Pohmell on imeline
http://pohmell.blogspot.com/
Parim blogi kategoorias "teemablogi"

Hahahaha, nojah.

olemas

kallid sõbrad!
ilus aeg on see, kui on mega paha olla ja sa saad tööl olla. oh seda õnne, et täna mulle see suurepärane võimalus avaneb. tegelikult on seis nii, et ma pole õieti kaineks veel saanudki, sest eilsed alkoholikogused, võin julgesti öelda, olid ikka no liiast mis liiast. kõigepealt: kolm siidrit, õlu ja gintoonikut sünnipäeval, meeldiv svips oli sees ja siis edasi kolm henry westonsit hellas hundis, enam polnud nii meeldivat svipsi vaid väga paha olla ja mälu jätab viimasest tunnist ka soovida. selle tunnistuseks on kasvõi taksotsekk 178.- peale.. arvatavasti sõitsin ma pärnu ringiga või midagi sellist.
kui aga rääkida sellest pohmast, mis mu otsas praegu pikutab, siis on õige vist tõesti öelda, et see on tõesti päris võimas! mõõk on arvatavasti nii hull, et ulatub ühest poe otsast teise, nii et klientidega suhtlemine jääb täna küll ära. peavalu on ka olemas ofkoors ja süda läigib nagu see eurosendine, mis seal vanish oxi-actioni reklaamis on. oh joy!
elu on ikka ilus, kui sind on õnnistatud organismiga, mis peale igat joomist pohmelli genereerib. ja ärge muretsege, te kuulete veel must siin blogis palju.

Declare guerre nucleaire

Peitke oma naine või samasooline hingekaaslane, sest mina olen pohmas. Eilne eksperiment andis soovitud tulemuse ja siin ma olen, räbaldun'd kui rabene rebane. Ja kui see ei ole meeliköitev, magus ja mõnus, siis mina ei tea enam, mis on. Mingi pseudosügava legegrupi uue raadiohiti võite endaga perse kaasa võtta näiteks.

Teen snüüsi, kuulan Hivesi, loen joomabloogi ja mõtlen: see on elu! Isegi sel sitasel saarel kõlbab olla praegu.


Lõpetuseks ütlen veel, et ainus esteetiliselt ilus sõda on alkoholide vaheline. Ja tegelt ka.

Maroko kriis

Veits vines. Ajasin sisse mõned inglased ja sakslased ja ehk, EHK mõne prantslase: ma pole veel päris kindel, mis rahvusest vein see oli.

Aga mis siis lõpuks saab mu pohmellist? Kui hommikuks peaks sõda alanud olema, mis emotsioon mind tabama peaks? Rõõm? Ehk. Ma pole kindel veel.

Stay tuned

Dum ago, imbibo

Ja söö või sisalikke, aga ladina keeles ei esine ega saagi esinema sõna "pohmell". Ning nüüd ma ei imestagi enam, miks see keel välja suri. Kui sa ei saa öelda, mis sul hommikul lahti on, siis mis mõte on üldse rääkimisel?

Aga homme on mul kass majas, garanteerin.

Vutt, vutt, vutt, ma säran :)