Head uut aastat :)

Mulle uued aastad ikka nii meeldivad, sest need eranditult kõik algavad pohmelliga. Noarootslaste rahvatarkuse kohaselt annab selle pohmelli amplituudist ennustada tuleva aasta edukust. Väikeseks vihjeks võin öelda, et Armin Karul pole enam kaua aega seal trooni peal istuda.

Vana aasta õhtu on see üks päev aastas, kus tuuakse Regaliast mitu pudelit maksimaalselt 50-kroonist puhast kassiahastust kellegi koju ja üritatakse üksteist üle trumbata järgneva päeva halvatustasemega (loe: heaoluga). Ma maitsestasin oma Törley marki pohmelli paari viinakokteili, seni tuvastamata joogi ja mingi jägermeistri taolise loomaga. Ütlen nüüd kohe ära, et Törley ongi see õige pohmajook. Nagu esimesele jaanuarile kohane, hommikust (magamata) olemist tervitas üks kell kvintessentslik pohmell: sisikond breikis, katus sõitis, suus oli sama palju märgainet kui tuhatoosis ja põhi all oli sama kindel kui Marko Reikopi heteroseksuaalsus. Garneeringuks olid uuele aastale kohased liigese- ning peavalu, hellad kuuldeelundid ja vigane mälukaart. Kupliga läks täna lausa nii, et vahepeal oli valus vasakust silmast välja vaadata.
Mõtlesin üks hetk, et võiks teleka tööle panna: uuriks, kas kreisiraadio eilne laar kulda täna jälle mängima on pandud. Puldi puudumise tõttu pidin teleka vana head viisi käivitama ja juhtus nii, et esimese asjana karjus mulle vastu sümfooniaorkester, mis niitis tol hetkel hullemini kui Vana Tallinnast ja šampusest segatud põlvelõhkuja eile. Ma arvan, et ei ole teist keegi näinud ühte pohmas inimest kiiremini reageerimas, kui mina seda telekat välja lülitades.

Vahepeal sai pohmaga kujutlusvõimet kasutatud ning mitme peale tulid jälle sellised ideed, et saa või homme miljokaks, kui ära teostad. A ma joon pohma end parem.

Mingi aja pärast lõppes peas oleva death metal bändi kontsert ja sain natukene rahus pohmahuumorit nautida. Aga siis otsustas keegi tropp muumioru lood mängima panna, kus see türaüraskist väike My või kes iganes ta ka poleks mu peavalu tagasi tööle röökis. Kurat, vaenlasele ka ei sooviks.

Pärast läks pohmell ilusaks, tõesti ilusaks. Magamatusele omane lisakuma mu pertseptsioonis andis maailmale nii südantsoojendava läike, et tahtsin inspiratsioonihoos õhtuga maha sadanud lumele joonistada suure südame, kuhu sisse oleks kirjutatud POHM.

Rongijaamas hakkas natukene igav, nii et otsustasin lumepallidega Kivimäe peatuse silti loopida. Kummardumine uue lume järgi oli erakordselt ebamugav, aga ma tegin seda ikkagi, sest minu sees olev jäämees tahtis Kivimäe silti loopida, türa küll. Vaatasin vahepeal ringi ja märkasin, et mitte ühtki hinge ei paista. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et on esimene Jaanuar ning kõik vanemad ja lapsed istuvad (kellegi) kodus ning peavad läbirääkimisi oma värske pohmaga. Too vaimuvälgatus oli nii rõõmustav, et pani kohe naeratama.

Ja kes uue aasta pohmale peaparandust ostab on munn.