12/28/07

Teppiilid

Lugupeetud Ettevõtlikud Noored,

Te olete räiged slishkinid ikka.
On juba korduvalt juhtunud minuga seda, et hommikul jääb pohm tulemata, sest ei ole jõudnud õigeks ajaks poodi. Jah, vahel isegi Kala+'i ei jõua. Olgugi et ma toetan Teie uut rändpoodi Tallinna piiril, pean selle taga peituvaid kavatsusi saavutada karmimaid alkoholimüügipiiranguid jumalateotusega võrdvääriliseks ning üleüldse on selline meetod umbes sama efektne kui Eve Kivi pildi peale eneserahuldamine. Noored peaksid olema veel piisavalt kaine mõistusega, et aru saada: piirangud ei tee puumunnigi peale selle, et panevad inimesi oma äratusi varasemaks seadma.

Aga hommikuseid piiranguid võiksite küll suurendada, sest siis ei saa iga teine Mart minna endale peaparandust ostma (kui ta vana tropp õhtul juba ära ei ostnud). Pohmelli peab ikka nautima.

Aitäh, sõbrad!

12/27/07

Suri üks vähestest normaalsetest Jaanidest

Ma joon end selle nimel võimalikult kiiresti pohma ja teenin Nobeli kirjanduspreemia selle blogiga. Jah, meie maailmas on üks normaalne Jaan jälle vähem. Õnneks jätkub meil Orelipoissi veel mitmeteks dekaadideks. Olgu uue aasta hommikud igavesti sinuga, Jaan!

12/26/07

Salarelv

Ütleme nii, et kas see pohmell nüüd just igavest ülemvõimu omab inimese ees või mitte, aga kaval on ta raip küll. Nagu sõber tümm juba mainis, üritasid paar jeesuslast eile oma sisemist sõpra välja kutsuda, relviks meil tõesti peetkoola ja õlu ja tulemuseks kusine söögiisu ja stabiilsed käed.

Aga.

Ma läksin oma pohmaponnistustes natukene kaugemale, lisades teadatuntud retseptile paar purki naistekat. Ning nagu oodatud, hommikul kuskil 9 paiku, kui ma ärkasin, tundsin, et ma pole oma voodis enam üksi. Avasin valuliselt silmad, mekkisin maitsebuketti ja naeratasin kerge raskusega.

Aga.

Ärkasin uuesti kell 12 ja karta on, et mu olek oli sama üllatav kui Valdo Jahiloo anekdoot. Mida? Mis toimub? Kus türa mu pohm on? Ning tõepoolest, kadunud ta oligi.

Ehk on sel jutul tõsi taga, et pohm tuleb ainult sinna, kus teda ei oodata, sest kui ma paari tundi hiljem olin juba leppinud oma ebatavapärase heaoluga, hiilis miski teadmatu jõud mu seljataha ja küttis mulle jalaga perse. Bäkk uiff avendženss, maderfakker. Ma pidin oma piparkoogivalmistamise korraks pooleli jätma, et toibuda. Üle keskmise amplituudiga kõhuvalu andis märku, et vein oli siiski oma töö teinud. Natukene hakkas kahju ainult, et eile mingit 40+ voli jooki lisaks sisse ei ajanud, siis oleks pea ka parajalt paks olnud.

Ülemvõim

Nagu viimased teaduslikud uuringud näitavad, on pohmellil inimeste suhtes ülemvõim. Pohm ütleb kui ta tuleb, milline ta on jne.
Eile üritas paar alandlikku inimest pohmelli välja kutsuda, peet-koola ja natuke õlle peale, mis tavaliselt annab (eba)meeldiva tulemuse, kuid sellise ülbe sihikindlusega ei teinud see mitte persetki.
Pohmell võib olla kauge, käia külas väga harva kui üldse, aga kui sa seda kõige vähem ootad, siis ta tuleb salaja ja ... Pohm pole loll, et tuleb sinna, kus teda oodatakse.

12/22/07

alternatiiv-pohmell

See on ju kõigileteada tõde, et juues tuleb pohmell: pea valutab, janu, kõhus keerab ja niisama tsut krõbe olla. Osade inimeste kurvastuseks küll mitte, aga mul neist pigem lihtsalt kahju. Pohmell on huvitav, vb ebameeldiv, aga veel kahtlasem on selle puudumine. Niisiis.
Täna hommikul oli küll meeldiv klassikaline Portali (A le Coq Porter-toim.) pohm aga ka midagi natuke uudsemat. Suitsupohmell. Kõvasti ebameeldivam kui klassikaline C2H5OH lagunemine. Kusine kurguvalu ja sitane haiguse tunne.
Iga pohmell pole imeline.

Midagi naistele

Pohmell on juba sellepärast imeline asi, et mingite anomaaliate kaudu võib inimene süüa ennast surnuks sel kenal päeval ja järgmine päev ärgata üles nagu midagi poleks juhtunud. Mina kasutan alati võimalust pohmas peaga endale sisse ajada kõike, mis vähegi toidab, ja söögikordade vahele teha veel lisasöögikordi. Hommikuks on mingisuguse pohmaime kaudu jälle kerge olla ja purjus peaga ostetud püksid lähevad ikka veel jalga.

Mõtlesin, et see post kuluks just praegu marjaks ära, sest jõulud koputavad juba uksele ja sööki ringleb rohkem kui Jaagup Kreemil mõtteid. Naised, te teate, mida teha!

12/21/07

Mälestusi

Kuna Alam-Saksimaal veel õiget joomingut olnud pole on õige aeg visata pilk tagasi elu parimatele pohmellidele või niisama ärkamistele. Teen TOP 5 alustades kõige tavalisematest.


5) Kolmapäeva hommik oma kodus. Pea ei valuta, koolikott pakitud, lähen kooli. Kogu lugu

4)Peale esimest keevitust - see tunne oli veel võõras. Katkine pleier ja näpuga näitav klassivend plus veel Simbadi seiklused. Pärast läksin maale.

3)Baierimaal. Omast voodist. Kotis tuttuus Motorola RAZR. Küsin hoiuperelt, et kuidas ma koju sain - nad ei tea. Raha, prillid, võtmed kõik on nagu alles. Nojah mis siis ikka ärkan üles ja teen Longranget. Pärastlõunal RAZR helises. Keegi natuke hingas ja pani ära sõnagi ütlemata. Suht hea.

2)Klassivenna pool peale pidu koondnimega "Ain-Andreas Neuhaus". Sealt tulid naljad nagu "Kaspar, ütle nonsens", "Nad võiks Jackassi näidata - see mulle meeldib" "Ja siis mõned koerad veel."

1) Baierimaal. Pärast bändiga pidu. Pidu toimus justkui nagu Wunsiedeli külje all, aga ärkasin Kirchenlamitzis mingist mõisast 40 matkaselli keskelt, kes ütlesid selle peale, kui ma ärkasin "Näe! Islandi-Poiss on ka juba üleval!" Järgmine päev koolis rääkisid kurjad keeled, et ma olla lahtise käega õlut avanud. Mega normaalne.

Reedene pohmell

Täna on mu sõber tagasihoidlik. 4 klaasi peeti, erinevaid naistejooke ja shot tekiilat - ma ootasin rohkemat. Eile sai sajandi vooblipeol käidud ja karta on, et seal trampimisest tulnud turbulents ehmatas ära mu hommikuse külalise.

See tänane pohm polegi nagu õige pohm. Kõhus mingi vaikne koputamine käib ja pea on häirivalt vastuvõtlik välisinformatsioonile. Pole ikka päris see. Nagu mingi mõttetu mees käiks minuga kaasas ja teeks kõike seda, mida minagi. Ma ütleks kohe selle kohta P**ter Valgu pohm, hellitusnimega Kesknoorik. Mitte et need kaks kuidagi seotud oleks.

Aga vähemasti kõrvus kumiseb.

Sissejuhatus

Enne kui ma siia julgesse blogimaailma üldse midagi postitan, ütlen juba ette ära, et mul pole pohmas peaga ka lootust luua Sitablogi tasemel üllitisi. Idee varastasin ustavalt sõbralt (ta oli eelmine päev pohmas olnud), kes peale minu viimast pohmakirjeldust nentis, et joomablogi kõrval võiks ka pohmablogi seista.

Ma olen juba kuskil viieteistkümnendast eluaastast, siis kui see imeline nähtus mu hommikuid kaunistama hakkas, vaimustuses olnud pohmellist. Kui teised laksisid DicLaci ja kõike muud valget lahustuvat mateeriat kurgust alla, siis ma võtsin lonksu veini peale, et hommikul ei maldaks silmi ka avada.

Kahjuks päris nii ei olnud ja peab tunnistama, et ma siiamaani haaran võimaluse korral ühe abitoimetega tableti endaga joomaunenägudesse kaasa.

Haardkoor pohmafännid panevad selle lause juures brauseriakna kinni ja lähevad meenutama aega, mil sai hommikul kraavis lebatud ja polnud piisavalt jõudu, et ära ajada nokkivat varest oma jalgevahelt. Aga ärge minust palun valesti aru saage, ega siis selle pisikese ibuprofeeni pärast pohm tulemata jää. Pigem tekitab see sellise mõnusa taeva ja perse vahelise oleku, kus looming lokkab ja katus sõidab esimese halenaljaka olukorra juures. Selline on minu ideaalne pohmell.

Ning lisaks ei tähenda kõik see, et ma ekstreemidesse ei laskuks aeg-ajalt. Alati ei ole valuvaigistit või Korea ženšenni käepärast.

Ja see neoonvärdjast kujundus sai valitud, kuna ta nimi on Tekiila, mille eilne sisseajamine kaunistab minu tänast pohmelli.

Aitäh, sõbrad.