suitsetasime poistega natukene lepa lehti

Magamata ja meelas, sest, putsi küll, kui juua, siis juua juba korralikult ja võtku mind kurat nii eest kui tagant, kui ma korralik poiss ei ole.

Ning läinud nad on need neli liitrit veini
Läinud see poolene viin
kuskilt, ohhoo, leidsin ju siidrit
ja õlutki leidus meil siin (joptvaematt, see oli carlsberg ka veel)

KUID, sõbrad, on ilmsiks saanud, et täna ma enam jätkata ei suuda ja hommikuks olgu kainus majas...türa. Ennist meelt mõlgutades ma natukene kartsin neid järgnevaid tunde, aga nüüdseks olen leppinud olukorraga. Ning, ausalt ka, mind juba natukene huvitab, et mis nüüd SIIT veel tuleb.

Abiks on mul vaid raudne loogika

Mõttetalgud ja pohmell käsikäes

Olgugi et ema mind õpetas ja isa aina noomis, pole ma tänaseni aru saanud, et ei jooda viina ja šampust korraga. Tegelikult ka, ma tegin kõik, et vältida ebameeldivusi (vesi+retseptiravimid) päeval, mil olen kohustatud oma riigi heaolu nimel ajusid ragistama, aga kes siis kuradile ikka vastu saab.

Kuid olenemata sellest, et ma kolm tundi magada sain ning hommikul peaaegu et kokku kukkusin, pole mul midagi halba öelda nende nö. naiivsete mõttetalgute kohta. Ning kui viis tundi täis tiksus ja aeg kätte tuli otsi kokku tõmmata, siis kippus mul lausa nutt kurku, kui oma paar konspektiivset sõna ütlesin. Muidugi asi võis olla tingitud puhtalt aukartusest, mis ma tundsin sellise vägeva pohmeluse ees, aga jah...meel läks härdaks küll. Vahel me lihtsalt oskame, muud ei midagi

pohmell on imeline ?
võib-olla alkoholi liigtarbimisest küll - joomingujärgsel hommikul kollektiivselt pead valutada ja eriitii halba huumorit toota (kuigi tervisehädadest olen ma üldiselt ilma jäänud). AGA see-eest söögi liigtarbimisest tekkinud pohmell on küll kõike muud kui imeline, see tunne on lihtsalt igas mõttes HALB. mul on juba neli päeva söögipohmelli olnud ja võiks ju öelda, et tunne on nagu peksasaanud koeral, kuid see siiski rohkem sarnaneb midagi teerulliga samastumisega. PMST tahaks jälle öelda:
MUL ON NIIIIII PAHAOLLLLLAAAAAA!!!!1 böäkk

haiduk!

veetnud viimased kolm kuud tartus, kus alkoholi tarbitakse nii palju nagu oleks iga päev reede (või laupäev), olen ma jõudnud uude pohmastaadiumisse. mu keha toodab PSEUDO-POHMELLI. enam ei loe, kas ma joon või ei, hommikul on ikka selline tunne , nagu keegi oleks öö läbi peksnud, pea huugab kergelt ja kurk kuivab nagu oleks mu keha ööga täielikult dehüdreerunud. siikohal tekib mul tõesti kahtlus, et kas mu alkoholiringesse on veel jäänud mõni tilk verd?

ma poleks arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga mul on niisama joomisest totaalne kopp ees. nüüdseks täidab mu õhtudi ÄÄRMISEL juhul vaid hõõgvein ja hunnik piparkooke, and that's about it.

alkohol saks ääss.

armastusega teie,

j.

MUL ON NIII PAHAA OLLLAAAAAAAAAAAAA!!!!!!! böäk

(rohkem nagu polegi midagi öelda)

ooda, ooda

üks pohmell oli veel

vale

tegelt mul pole nagu praegu erilisest pohmast midagigi rääkida, tulin siia niisama huinamuinatama.
lihtsalt on selline tore joomajärgne tunne, pohma pole ja ei viitsi kellagi teha.
viimaselajal on joodud ikka korralikult, tihti ja mitte vähe. ma võiks hakata nüüd siia kirjutama kuidas mul pärast iga joomaõhtut oli kerge peavalu, kõva janu ja täielik söögi-isutus. aga nahhui naada. see oleks nagu nickelback. igav, sitt ja alati ühesugune.
lisaks siia veel seda, et ma annan täiega patsaanidele respecti selle eest, et esiteks nad teavad kuidas on kerge kilekotti kanda(neile kes ei tea, siis parim viis kuidas kilekotis kümmet õlle vedada on nii, et paned terve käe koti aasadest läbi ja siis võtad kotist kinni) olgugi et nii on rõve kilekott veel ilgem. teine asi, mida ma ka eile proovisin, on patsaani-sõit.
ehk siis lahtiseletatult on see see, kui nad sõidavad selle klassikalise vene kokuka, noh selline mis me kõigi vanaematel on, pakiraamil püsti väntaja õlgadest kinnihoides. mina igaljuhul ei händlinud seda ära. aga võibolla tuleks süüdistada hoopis pudelit laudurit. nüüd on mu pükste paremal säärel must ja õline jalgratta pohmell.

jõgeva triipkudumisklubi tervitab saimat 67. sünnipäeva puhul. soovilooks oleks benga - night

Lühidalt suitsupohmellist

See on tõesti väga sitt. Ärkasin üles ja tundsin end nagu täispuhutud õhupall, väga jube oli olla. Õhku ka ei tõusnud. See läkerdis ei kõlba meie maailma, selle koletu siluett ei sobi meie pohmamaastikuga. Umbes nagu kassile ei sobi koerakutsikas või kerli kõivule intervjuuaeg.

pohmareetur

ilmselgelt on ka pohmell minu hüljanud, sest enam ei ole mul peaaegu üldse kordagi siia vajadust kirjutada.. kurb, sest elu ilma pohmata on lihtsalt kole. mu suur lootus oli jaanipäev, sest kamooon, igale korralikule jaanipäevale järgneb pohm, see on umbes sama kindel kui aamen kirikus. aga seekord mul ei vedanud. olles meeldivalt väga purjus, otsustasin ma varakult magama heita ja hommikul valede inimeste kõrval ärgata.. ent pohma polnud kusagil. valusa reeturina võtsin ennetuseks isegi ühe ibumaxi sisse, aga ka seda polnud vaja tegelikkuses, sest pohmell oli must ama kaugel kui uus meremaa on eestist. suur lootus oli veel ka see, et kui magada päeval mõned tunnid, ehk siis leiab pohm jälle mu juurde tee, aga ei. suutsin isegi ühe täisväärtusliku trenni teha ja peale seda patrickus joomas käia, nii et äkki õnn naeratab mu peale homme, kui ma tööl olen.

pohma ootama jäädes (ja mõeldes sellele ilusale tõsiasjale, et juba vähem kui nelja tunni pärast pean ma ärkama)

mwa sõbrad

Lõpetamispohm

Ühed otsustasid lõpetada kell 12, teised kell 1, ma otsustasin mutandile minna keskööl. Ärkasin 12:26 MÕIGUS, mu ülikond oli kuskil Järve selveri juures pohmahuumorit nautimas. Soliidse noormehena sundisin end duši alt läbi ja lasin klaasi kraanivett alla ja asusin teele. Päris masendav oli: reiviriietes kuskil number kaks bussi peatuses, juba hilinemas ühele lõpetamisele ja otseloomulikult kurk kuivab. Tuul oli ka vastu raisk.

Esimesele lõpetamisele jõudsin kell 2, teisele umbes enne kolme. Mõlemad korrad olin kohal enne, kui saal oli tühjenenud. Aitäh, aktusemöla.

Aga no kõikjal mu ümber oli täna pohma, punased näod ja päikeseprillid. Pärast kõndisin kodupoole ja möödusin järjekordsest ALKOHOL TAPAB SU ELU JA AJU ja vägistab ka su lapsed postrist. Ja tunnistan, et pärast seda, kui ma eile rhythmdoctorit üritasin puldi tagant ära ajada ja krahli garderoobist "ilmselgelt liiga purjus" oleku pärast kinga sain, käis mu peast läbi oijah oijah oijah

Põhimõtteliselt võiks tänase pohma ristida smilersi fänni pohmaks, sest et ilgelt häbi on, aga erinevalt mu eelmisest pohmast on seekord põhjust.

oh perse ja vana pask

lõpuks ometi sain ma oma load ka plastikuna kätte, seega minu kahjuks ma sain teada, et lubade viimane nuber on 0 ehk ma alustasin oma kümne viina väljategemisest 4ja lauduriga.
tulemuseks olin kapsas ja suutsin omale lego antennin ninna toppida. see selleks.
magama minnes polnud olek üldse hull, aga no hommikul, karusell. jõin vett ja üritasin magama jääda, ei töödanud. vahtisin lage ja sõitsin karuselliga. lõpuks hakkas igav ja läksin alla. küsisin tarka nõu ja sain vastuseks, et ma peaks proovima roopida. tulemuseks ma lasin lihtsalt selle sama vee välja mis ma hommikul jõin ja asi ants. kui oleks roobiblog ka olmeas, siis ei sobiks ka sinna. ikka oli suht kehv olla. uoouuaaauuuuaoouuauouu. nüüd kütan nuudleid, kirjutan seda ja joon pohma jooki #1 - kraanivett.

hommikust õhtuni

eile sai lõpuks levika teine korrus ka ära nähtud-oldud ja kõik see veel allnighterina.
esiteks levika teisest korrusest. see ei ole levikas. see on mingi rändom koht. seal on valge, ei haise, tehakse suitsu, peldikuid on nii meestele kui ka naistele ja nii edasi.
aga lähemalt pohmellist. igaljuhul on nüüd kindel, et ikka ainuõige pohma toob mulle õlu ja pole mõtet vaielda. eile sai mingi 9st õhtul alustatud ja siis ilusti hommikuni. juba koduteel oli tohutu kuivus suus, kõrvad vilisesid ja aju tegi tümmi. kõrvaklapiots oli ka ära kadunud. igaljuhul kojujõudes jõin jõuga vett ja kadusin magama. vannitoa peegel näitas kottis silmaaluseid ja punaseid silmi.
üles sain siis alles....mmmm...12 läbi.
siis algas vegetaatsio. ibumax alla, apelisinimahla ja telekast discovery pealt igavaid howitsmade´e ja muud jura. ibumax ei töödanud ka kui nüüd kõik ära rääkida. samas väsimus oli nii suur et uue järgi ka ei läinud. lõpuks andis valu järele ja algas mõttetu mehe tunne. kõik oleks nagu korras olla, aga teha ei viitsi ju ikkagi kottigi. kuna vend oli kõik lastevorsti(pohmasöögi) ära söönud, sõin pudingut, mis oli imeliku maitsega, moos ka ei aidanud. nuuks.

Rooma-katoliku pohmell

Mis on esimesed asjad, mida pohmaga tunneme? Valu, rõõmu ja häbi - kange kombinatsioon. Selles mõttes on rooma-katoliku pohmell tavapärane, et esimesed tunnused on ikka samad. Mis eristab seda massist on just see häbielement: jube häbi on, aga põhjust nagu pole.

Maksin eile 140 krooni takso eest selle asemel, et

a) end pildituks juua
b) tund aega varem liigutama hakata

ja no ei saaks öelda, et ma seda iga reede ei teeks. Aga jube häbi on.

Pohmell on selles mõttes meeldiv muidu, et seda ei loksuta usk. Pohmas on kristlane, pohmas on jehoovatunnistaja, pohmas on Sathya Sai Baba järgija. Isegi moslem on pohmas - ei peta te kedagi.

Magamatuspohmell

Magamatusest tekib ka pohmell. Jajaa see on kommon nolidž, et kui vähe magad, siis on umbes pohmakõhuvalu. Ei ei, ma mõtlen, et kui Te olete meelõi poolõi 40 tundi üleval ja siis lähete magama. Siis ärgates on, vannun. Proovige aga järgi.

Keskpäeval sattusin kõndima ühe rõõmsameelse noorpaari taha: tema millised juuksenagad lehvisid kevadtuules, temakese punakasblondid kiharad sillerdasid päikese käes. Vastu tuli üks naerusuine poolhambutu naga. Ees kõndiv näitsik kisas üle perrooni:
Noooh, Velloo raisk, mis sa türa teinud oled ka?
Kiirendasin sammu ja tahest tahtmata käis peast läbi ...ja nende emad, kes pole enam kenad.
Sellegipoolest, mu kodulinnast saab korraga nii palju pohma, et ei mäleta enam pärast, mis päev eile oli. Proovige aga järgi.

Aga ma ei viitsi seda posti enam kirjutada, lõpetage oma silmade rikkumine. Kuulake elektroonikat parem.

ma võitsin

ilmselgelt on pohmell minust loobunud - sest talle ei mõju ei alkohol, tubakas, narkootikumid ega ka kultuurišokk.
nimelt kui ma olin eile ennast parajalt pilve tõmmanud, ohtralt suitsu ja vesipiipu teinud, TÄIESTI sigalakku täis joonud ja külastanud selliseid ebanormaalseid kohti nagu prive ja hollivuudi ladies night, võtnud veel püha burksi ja maganud täpselt pohmellile sobilik arv tunde (ehk siis kaheksa), ärkasin ma hommikul üles suurepärase enesetundega, mis võimaldas mul isegi eksamiteks õppida. Ei vajanud ma hommikul mitte mingit vett. suutsin ära lakkida oma küüned - mis tähendab, et puudus tavaline kätevärin, mis on ainuke suurele joomingule järgnev nähtus minu puhul. ammugi siis ei näinud ma mingit peavalu või iiveldust.
kokkuvõttes ma siis naudin ilusat ilma ja pohmell läks parematele jahimaadele (kust ta tõenäoliselt leidis mõnekümmend itaalia tsurkat ja ohtralt eesti malakaid)

Mu elu kalleim pohmell

Suurem osa sellest kogemusest jäi Inglismaale, natuke tõin seda halja oksa kultuuri ka Eestisse.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Oli 22. mai, kui ma otsustasin, et jube tark oleks inglastelt tasuta strongbowd rottida ja end pehmelt öeldes deliiriumi juua kaks tundi enne äratust järgmine päev. Mõeldud, tehtud. Kuidagi seadsin veel äratuskella 3:30 peale, mängisin raundi Elmat (see rahustab mind) ja leidsin oma tee voodilinade vahele. Ärkasin viis tundi hiljem, vaatasin, et oi ilus ilm, päike paistab ja siis tabas mind midagi.

Ennäe, väljas on valge.

Ajasin end üles kell 5 hommikul ja ei saanud arugi, kui halb mul oli. Mis nüüd teha? Murdsin pead, otsisin sealt lahendusealgeid, läbi käis vaid vittu, vittu, vittu. Äratus oli mul seatud selleks, et takso peale minna. Takso oli tellitud selleks, et lennujaama minna. Lennujaama oleks ma läinud, et sealt sleasyjetiga koju lennata. Mu telefon polnud helisenud (kui ka oli, siis polnud ma selle peale ärganud) ja kokkuvõtteks oli takso ära sõitnud.

Ja ma olin parajalt pohmas.
Pohmas peaga leidsin, et jube tark oleks osta nüüd sama päeva jaoks estonian airi pilet.
Pohmas peaga leidsin, et pole mingi näitaja see neli tonni economy flexi pileti eest.
Ja pohmas peaga ma maksin, pohmas peaga ma lendasin,

Aga öelge, mis te tahate pohmelli kohta, aga pohmas peaga jõudsin ma ka lõpuks koju. Ja nii lõppeski mu elu kalleim pohmell.

Lõpetuseks tahaks ma veel teada, mis kuradi põhjusel mu maine iidol ja vaimne liider Basshunter Antslas esinemas käis? Mis kuradi karjääri madalpunkt SEE veel oli? Üldse, mis olekus peab inimene olema, et sinna põrgupõhja poole sammud seada? Ma saaks aru, kui veel raha eest, aga hui ongi Antslas kellelgi raha.

kas siis üldse pohmell, aga kirjeldus on sarnane

ehksiis aasta iga normaalse inimese ajaarvestuse järgi hakkab jällegi lõppema. see värk seal jaanuari alguses on mingi täielik rumalus.
igaljuhul
selle aasta jooksul sai jällegi korralikult igasuguseid probleeme ja muid värke lahendatud. tulemuseks oli lõpupoole juba suht sitt kõigest sellest ja pea pidevalt valutas, magada ei saanud jne. see on nagu iga korraliku pohmelli see kehvem osa. nüüd on juba kõigest suva, absoluutne eimillegitegemise soov. üleväsimus toodab iseseisvalt huumorit ja õnnelikud ajad pole enam kaugel. tähendab, et on algamas aeg, kus ei miski peale finantsolukorra ei saa takistada tarbimast abivahendeid, mis lasevad toota järjekordseid ÕIGEID poste siia, kus me räägime õigetest pohmadest, õigetest asjadest. võtke mõõka

Midagi harvaesinevat

Nimelt vanamehepohmell. Pole vana mees, aga pohmell ei küsi vanust, mitte alati. Regalia ei küsi kunagi.
Vanamehepohmell on õrritav pohmell ja nagu nimest võite tuletada, esineb see enamasti vanemas eas meestel. Vanamehepohmell ei ole õieti pohmellgi, või täpsemalt: seda ta tahab, et sa mõtleksid.

Ärkasin mingis ühishauas kolme teise inimese vahelt, kurk kuivas. Nina oli ka kinni, aga muud ei midagi. Viks, traks ja suureks imeks väljapuhanud, tegelt ka. Tund hiljem istusin rõdul ja imetlesin Mõigu imelist tehnomaastikku: oh seda elu ilu, läheks õige metsa koristama, koeraga jalutama. Toidaks tuvisid lasnas, maailm mu jalge ees. Carpe diem, neeger.

Tund, kaks hiljem olid fortifikatsioonid langenud, kaitsemüür purustatud: saksad olid saabunud ja hakanud usinasti mu paganatest alkohole mu keha jaoks vastuvõetamatuteks aldehüüdideks ristima. Kõik mu ilusad plaanid..

Aga hea on see, et ma võin nüüd rahuga sarved seina lüüa.

--------------------------------------------------------------------------------------------
Pohmell on imeline
http://pohmell.blogspot.com/
Parim blogi kategoorias "teemablogi"

Hahahaha, nojah.

olemas

kallid sõbrad!
ilus aeg on see, kui on mega paha olla ja sa saad tööl olla. oh seda õnne, et täna mulle see suurepärane võimalus avaneb. tegelikult on seis nii, et ma pole õieti kaineks veel saanudki, sest eilsed alkoholikogused, võin julgesti öelda, olid ikka no liiast mis liiast. kõigepealt: kolm siidrit, õlu ja gintoonikut sünnipäeval, meeldiv svips oli sees ja siis edasi kolm henry westonsit hellas hundis, enam polnud nii meeldivat svipsi vaid väga paha olla ja mälu jätab viimasest tunnist ka soovida. selle tunnistuseks on kasvõi taksotsekk 178.- peale.. arvatavasti sõitsin ma pärnu ringiga või midagi sellist.
kui aga rääkida sellest pohmast, mis mu otsas praegu pikutab, siis on õige vist tõesti öelda, et see on tõesti päris võimas! mõõk on arvatavasti nii hull, et ulatub ühest poe otsast teise, nii et klientidega suhtlemine jääb täna küll ära. peavalu on ka olemas ofkoors ja süda läigib nagu see eurosendine, mis seal vanish oxi-actioni reklaamis on. oh joy!
elu on ikka ilus, kui sind on õnnistatud organismiga, mis peale igat joomist pohmelli genereerib. ja ärge muretsege, te kuulete veel must siin blogis palju.

Declare guerre nucleaire

Peitke oma naine või samasooline hingekaaslane, sest mina olen pohmas. Eilne eksperiment andis soovitud tulemuse ja siin ma olen, räbaldun'd kui rabene rebane. Ja kui see ei ole meeliköitev, magus ja mõnus, siis mina ei tea enam, mis on. Mingi pseudosügava legegrupi uue raadiohiti võite endaga perse kaasa võtta näiteks.

Teen snüüsi, kuulan Hivesi, loen joomabloogi ja mõtlen: see on elu! Isegi sel sitasel saarel kõlbab olla praegu.


Lõpetuseks ütlen veel, et ainus esteetiliselt ilus sõda on alkoholide vaheline. Ja tegelt ka.

Maroko kriis

Veits vines. Ajasin sisse mõned inglased ja sakslased ja ehk, EHK mõne prantslase: ma pole veel päris kindel, mis rahvusest vein see oli.

Aga mis siis lõpuks saab mu pohmellist? Kui hommikuks peaks sõda alanud olema, mis emotsioon mind tabama peaks? Rõõm? Ehk. Ma pole kindel veel.

Stay tuned

Dum ago, imbibo

Ja söö või sisalikke, aga ladina keeles ei esine ega saagi esinema sõna "pohmell". Ning nüüd ma ei imestagi enam, miks see keel välja suri. Kui sa ei saa öelda, mis sul hommikul lahti on, siis mis mõte on üldse rääkimisel?

Aga homme on mul kass majas, garanteerin.

Vutt, vutt, vutt, ma säran :)

Temm pleit

Muutsin meid roosaks, sest roosa on armas ja nunnu.

Sänkjuu

Tänan saadud häälte, kommentaaride ja muidugi...Arvamuste eest. Kaks päeva järjest refreshisin Ajaveebi nagu omal ajal elu24'ja, oodates konstruktiivset kriitikat. Täna see saabus ja kogu tänulikkuse juures sooviksin siiski paar märget teha tulevaste Arvajate jaoks.

1) Blogijaid on meil rohkem kui üks; jube vastik on ju meil kõigil, kui meid üheks üldistatakse. Mis küll saab meie individuaalsusest?! Me rebelid ju.

2) Ma ise ka algul imestasin, miks me pea iga kategooria all olime, aga vanu postitusi lugedes ma enam üldse ei imesta. Turundus ja ettevõtlus - see olemegi meie.

3) Kogenud mehena võin öelda, et pohmell ei ole siiski vastik. Aga ma mõistan.

Aitäh, sõbrad

Vajame tsutt anti-debiilsust

Mõtlesin, et kuna me juba sellisel pompoossel konkursil suurkujudega mõõtu võtame, siis vajame väheke arukamaid poste.

Aga kahjuks ei suuda ma pohma kohe kuidagi sulest välja imeda ja vanamoodi ma sinna enne kolmapäeva ei jõua, nii et praeguseks peate selle kirjutisega rahulduma.

Aga me vähemalt õppisime midagi, nimelt seda, et pohmell allub vaid ühele mõõgale ja see ei ole kirjanduse oma.

duubel

reedel läksime peale kooli gulliveri, ma sain viimase müncheni, sorri jüri. siis läksime säästukasse ja ostsime odavat rocki. siis veel tüdrukutest läbi, sealt ostsin ühe alekokk ice-i: ETTEVAATUST, SEE AJAB IGAS OLUKORRAS ÜLE. igaljuhul siis tuli kalbass-wii-meistrivõistlused. elu oli ilus. siis ostsime õlle juurde. pärast käisime chocost läbi. seal rottisin ka pivassi. edasi käisime sigridi juures, seal sain laskat. lõpptulemuseks oli meeldiv pohm ja idee, et ei joo jälle tükk aega. mõnus janu kella 9 ajal, käisin võtsin parimat pohmaravi, kraanivett. 2 aspiriini ka. magasin 12ni. mingi lasin tühja, vaatasin telekat jne.
kella 5 ajal vist helistas jansa et on vaja purju saada. nojah, nkn midagi paremat polnud plaanis. ema loal võtsin kodust mingi vinoo kaasa ja läksin linna. koskla peatuses oli prügikasti peal kõrvuti tühi kukeviin ja ratta dünamo. nahhui pöörfi natüürmort. magistrali juures oli foori taga ming ossibemm. 4 jorri sees. tagumisel oli käes keskmine tahavaatepeegel, vaatas peeglist ja nokkis oma hambaid. nii peabki.
igaljuhul kerin juttu tsut edasi.
tegime süüa, siis jõime, ma lasin veini, 8se walteri, viina absindi ja tequilaga blendereid ja lõpuks oli hommikul väga mega olla. ma olin kogemata maganud 2 teki all, koguaeg mõtlesin, et miks siin nii palav on. lox olen. akent polnud ka suuteline avama. hommikul sai pannkooke. aitas tsut, tegelt mitte nii väga. ikka olin kergelt korrast ära. lõpuks kui sain kodus ka poolteist tundi und lastud ja kõhu korralikult täis söödud siis oli hea olla.
nüüd peaks õppima, aga no teate, siiamaani pole viitsinud, eriti ei muutu ka see tunne. pühapäev on loll.

Ma tean, et on valus,

aga minge nüüd hääletama palun.

http://blog.tr.ee/post/384985


mul on siiamaani väga halb olla, tänan küsimast.

Elagu Ajaveeb!

Ma ei saand üldse reitti.

No lubasin eile, et lähen korra ühte arvutividinat Hamburgi ostma ja pärast seda flatrate-peole. (flatrate on siis siuke pidu, et umbes nagu rootsi laud, maksad 5€ ja siis jood või pooleks end). No ja siis kella 10 ajal hakkasin tulema Hamburgist, aga astusin õnneks vale rongi peale, mis oli suunaga Bremenisse (tsau Priit!). Vaatasin, et peale Hamburg-Harburgi tuli mingi täielik ilge kuradi vastik kuradi kriminaalne peatus, küsisin, et kas see on ikka Lüneburgi rong, ei, olevat Bremeni. Hüppasin maha mingis täielikus pommiaugus, ümber ringi oli: muuseum-telefonputka, mets, kaks posti ja piletiautomaat. Valisin tee mis viis Hamburgi kuma poole, hakkasin kõndima. Umbes poole tunni pärast nägin esimest maja (kes teeks siuksesse kohta rongijaama?) ja küsisin, et kuidas Harburgi saada. Oli otse veel mingi umbes 15km. Ei, omamoodi huvitav oli Bundeslandi piiri ületada jala. [i]Long story short:[/i] kella kaheks Harburgi, kella poole kolmeks Hauptbahnhofi. Istusin kontingendiruumis, magasin ja kusjuures üsna hästi veel. Jäin esimesest rongist maha, ärkasin olin üli vihane, tegin kuuspaki, sest sellega saab kõvasti vedelikku ja suu kuivas. Mingi ime läbi kell 9 koju ja ema käest pahandada. Läksin voodisse, passisin netis kuni kella 11ni ja siis magama. Ärkasin kell 7 jaaaa läks lahti:

Põleved valutavad, jalgade peal mingid villipoisid, suus on nii kuiv, et kõik naksub, muusikat kuulata ei taha üldse, õues aeti mingit pappi saagima, väga valusalt tuli, kõht valutab nagu oleks pesapallikurikaga makku saand ja kõik lihased on nii kanged, plus peas käib

Samuti tegin jogurtisöömise rekordi. Üks toos läks umbes 15 minutiga, Ja arvuti monitori brightness on pea, et null, sest muidu on lihtlabaselt valus. Aken on lahti, sest muidu on umbne, ja linnulaul häirib. Millegipärat on ka ületamatu kihk jengat mängida.

Aa ja kõige boonuseks on see, et õhtu otsa pold iPodis muud mussi tänu mingile õnnetusele kui Slayeri plaat, niiet mõnus.

Türaaa

Ma ei oska midagi muud öelda lihtsalt. Plinn kui sitt on olla.

See pidi olema mu esimene postitus iPodi pealt, aga mu loog inn feilis, nii et ma käisin orkutis hoopis.

Ma ma ma ma olen nagu inimröövi ohver, kott peas kuskil kolksuvas veokis. Puudu jääb vaid anaalreip.

Ja ma magasin isegi mingi 7 tundi, aga paraku kosutuse pähe läks neist 0, sest et REM-sliibi asemel hängisin ma hoopis une neljandas faasis kuni hommikuni, mil mind äratati Dove seebiga. Valus oli silmi avada ja magus oli neid sulgeda, aga püsti end ajama pidin.

Kes retsepti tahab siis, Ida-Anglia õllefestival segatud kolmenaelase Tesco vahuveini ja naistejookidega.

Aga ma ei soovitaks, sest ärgates olid mu jalad vahatatud.

Teadus läbi pohmaprisma

Tähendab, olen avastanud, et alkoholid on tõepoolest erinevatest rahvustest. Jõin siin üks õhtu inglise siidrit segamini prantsuse õllega ja tõepoolest oli hommikuks sõjaks läinud. Kusjuures kogused polnud üldse suured, aga amplituud see-eest vähemalt 7 palli Richteri skaalal. Kuigi peab möönma, et sõda oli pärastlõunaks läbi.

Või oli see vaid lahing?

Kontserdi simulaator.

Proovi sinagi!

Joo kiiresti kaks õlut rongis ja terve tee ghetto blasti TC Essential mixi in-earidega omale kõrva täie pasaga. Koju jõudes oled schwippsis ja kõrvus viliseb ning sitaks väsind plus jalad läbi.

Selline Pseudo-Pohmell.

noormees, kuulge!!

viimasel ajal on kuulda olnud et mul oli täna koolis pohm. selles peaks esiteks süüdistama kaupot, tal on sünkar, seega mindi kolmapäeval jooma. münchen ja vikat-siider on elu õudsaim niiduk. kamoon, õlu ja siider ju aint. vot persetki.
hommikul ärgates, tähendab ema oli pariisi sõitnud ja tegi mulle telefoni-äratust, küsis ema, et kas ma olen kaineks saanud. ma valetasin ja ütlesin, et jah. tegelt ei olnud, ma tõusin ja jõin klaasi vett, ei morssi. enihau, siis läksin voodisse tagasi ja magasin pool tundi veel otsa. siis tegin re-ärkamise ja võtsin duši. kooli jõudsin nagu alati, 00 trammiga suht täpselt 15ks. muusikas hakkas õige pohm kohale tulema. pidime laulma, no kuulge. niimoodi see ei käi. eesti keeles istusin taga nurgas ja pohmasin ning andsin ebasobivaid vastuseid. inkaks oli peavalu juba korralik. polnud nagu ammu mäletanudki. või siis sorri selle eest, et ma eelmine laupäev ei kirjutanud. siis mul oli ka peavalu ja ema ja nihv mõnitasid.

igaljuhul, söögivahetund oli õnnistus, pohma-supp ja soe piim. mmm. pöörfi ehk ema tal. nüüd enam pohma pole.

Tartust saab mõõka

http://lustwaffe.wordpress.com

Ärge vaadake nii imelikult, meil ei ole siin sellist raha, et joomakoha eest lisaks veel maksta.

Lambaada-rütmis dokumentaalfilm

Ma imestan, et ma seda siia varem pole postitanud. Waverly films tvelv points

Avalik pöördumine

andke andeks kõik bloogijad, lugejad või kesiganes. Mul ei esine enam pohma, aga ei sülita kolm korda üle õla. Oli küll vastikuid pohmasi, aga kurat, ikka igatsen. Aga kardan et sõber pohm jääb ikka harvaks nüüd. Oleks arvanud et õll rummiga või siis vein rummiga ja muu juraga tekitab midagi, aga mitte kellagi. Okee, janu on, aga see ei ole pohm. Ma lähen vaatan telekat nüüd, tsau

Anus Brothel of Cock

Täiesti perses, mis tunne mul täna südant sees soojendab, vihjeks annan, et see ei ole siiski armastus. Tulemusena juhtus nii, et ma sõin üle 10 aasta kartulikrõpse ja veel otse pakist - just nii halb mul oligi. Aga kes arvas, et pohmas peaga sushi ei kõlba, see eksis, eksis rängalt. Mille üle ma tõepoolest imestan on see, et mu silmad täiesti omal jõul pärani püsivad praegu - magada sain ma mingi null.

Aga täna mõtlesin peale seda, kui olin ära joonud pudeli aura greibivedelikku, kaks pudelit vett, ühe red bulli ja 3 tassi teed. Mõtlesin, et kuhu see vedelik õige kaob? Imestan siiamaani, kuivõrd kraanid potiavarusteni avasin ma alles pool tundi tagasi. Just nii müstiline see pohmell ongi.

Aga mis muidu, siis kõik te pseudoogarad panomehed võiksite pihku sittuda, sest et ma ei viitsi enam läbi eluvalude naeratada selle peale kui mõttetu Teie elu on. Minge õige vittu

Ken Lee

Üle pika aja on mul üks tõesti hea pohmell. Minu kolba ja muu maailma vahel ilutseb paks kiht lagunevat etanooli, mille mõju ei pärsi ükski tablett ega keemiaõpetaja poolt soovitatud hapukurgivedelik. Kui mõtlen minu sees toimuvale, siis vaimusilmas näen tipptasemel ksülofonimängijate truppi musitseerimas mu ribikorvi ja kõhulihaste peal - aitäh Jagdträum!

Ja kellel potentsiga probleeme, see joogu ära üks pudel ürdilikööri ja jäägu hommikut ootama: seda puitu ei võta ükski hea, kuri ega kavalus. Äärmisel juhul tugevama vaimuga mehed ehk suudavad murda seda seisukorda, keskendudes 10 minutit inglise naistele.

Lõpetuseks pühendan selle posti Sulle, kes sa pohmas veel

pohm x palavik = oivittu

oli see vist neljapäeva õhtu, kui sõidust koju sain ja tundsin, et olemine on suht sitt. palavik kolkendseitsekomatsut ja niisama kehv olek.
vaatamata sellele otsustasin reedel koolis olla, kui ma poleks olnud poleks ka nädalavahetust olnud. igaljuhul koolis oli sitt olla, pea valutas, ülekuumenemine ja kurgus oli ka valu. see ometi ei takistanud meid gulliveri minemast. piirdusin vaid ühe õllega. pärast seda, mingi poole 7 paiku käisime alkopoes ja ostsin omale paki valget veini ja spraidi. olin jürile lubanud temaga valget veini lahendada.
koju sain vist 7 ajal, lasin ühe ibumaxi ja coldrexi ja läksin pool-unne. kell 8 üles, ja oioi, peavalu oli läinud ja olek eriti pöörfi. pooleks läksin bussipeatusesse ja sain teistega kokku. sõitsime sinna, jõime ja jaurasime. 3 magama aga seda vaid poolteist tundi, sest siis saabusid robo ja brett tagasi. tiksusin ja üritasin magama jääda. tsut ennem kuut otsustaime kõik ära koristada ja esimesele bussile sihtida mineku. juba siis oli olek nii sitt, sellist peavalu pole vägaväga kaua olnud. pronksi tänaval löödi mind haamriga pähe stiilis valu ma arvan. õues olid külmavärinad. heahea. kell 7 magasin enda voodis.
ja türa, kell 1 ärkasin palavikuga 38. kella 6ks vist oli 39. aga ma suutsin käia ja mingite külaliste seltskonnas veel süüa ka. tavaliselt võtab peavalu jalad alt 39ga.
ja jüri jõi hoopis premiumit.

Hamburg, mu pärl, oled külm ja karm

Kui siin mõni kurdab, et pohmelli üldse ei tule või muud siukest hala, siis hakake kadestama, nüüparid. Suurt võtmist ei olnudki, aga niivõrd kehv on, et kannatab vaid Röyksoppi kuulata. Eile, täiesti ettekavatsemata läksin linna, sain Soomlasega kokku. Sõime, käisime lennujaamaa - kõik oli nagu peab. Aga õhtul saime ta sõbrannade ja sõpradega kokku ja.... Nagu eelmanitiud - kaks B52e ja Reeperbahnile. Kella neljaks oli 4 diskensit läbi käidud ja aeg Hauptbahnhofi minna. Aega rongini 2 tundi (Tervitan siinkohal Õntsõntsi), kuid see mind ei muserdand - und polnud üldse. Vaatasin ühe osa SP-d ja nagu niidetult magasin pingil, kustunud sigaret käes. Ärkasin, torm oli kõvemaks läinud, vihma sadas veel kõvemini, ülikond täiesti läbi vettinud, läksin mingisse pagariärisse, istusin soojapuhuri alla. Sõin midagi kuiva ja vaatasin ´70s show. No ükskord sain igatahes koju, kell oli pool 7, ise täiskaine, isegi suitsuhaisu pold enam juures, aint ülikond verine (???). Hostema oli just dushi all, niiet hiilisin tast mööda ja kadusin magama. Ärgates korra netti - metsik suitsu ja unepuuduse pohmell. Koeraga õues käis oli maailma parim lugu shufflega sattund - Röyksopp - Sparks. Nüüd lähen viskan pikali ja hakkan PS2 mängima, ja ausalt.

Ma arvan, et mu ema lööb mu maha, häält mul ei ole ÜLDSE, ainult rägisen - häälduse võib totaalselt ära unustada. Ma suhtlen nüüd vaid peeretades ja stepptantsus. Näonahk on eriliselt kõva ja karm, grimasse on raske teha. Juuksed sassis, tuba sassis. Kõik sassis. Silem all on kott, jalas nailonsokk, raadiost läti pop, Saksamaast ees on kopp.Süüa nagu tahaks, aga ei viitsi. Sõidaks rattaga kuhugi sööma, või vähemalt suitsu ostma - ei viitsi. (ja no torm on ka)

Aga see on kõik NII ILUS ;')

Arnando? Pourque?

Pohmell vist ei armasta mind enam. Ma surusin end talle peale, hoidsin teda liiga kaua enda juures ja nüüd...nüüd olen tal vist üle visanud.

Kolmapäeval jõin, hull segu, korras. Neljapäeva hommikust kuni üheksani õhtul oli kõrgendatud olek lukus. Isegi nats liiale läks: sisikond tegi toutal meikouverit, miski polnud õiges kohas enam lõpus.

Neljapäeval kell 9 läksin siis uuesti jooma. Seekord puhtalt strongbow peal, aga see-eest kõvasti! Varemgi tundnud strongbow pohma ja noh kogu ebameeldivuse juures oli ta vähemalt olemas. Kindel laks nagu sampo esimene sammas. Olles õppinud neljapäeva hommikusest kogemusest, lasin ma õhtul pudeli vett täis, et hommikul oma kuivavat kurku turgutada. See on ikka täiesti uskumatu, mis joogijanu mul tekib pohmaga; sauna ka ei saa.

Ja joogijanu mul oligi. Duši all olles tundsin, et kõhuga on ka kõik nii nagu peab ja hommikust läksin sööma täielikus meelerahus. Aga ilma et ma üldse aru oleks saanudki, jooksis mu kass kodunt ära poole päeva pealt. Ei oskagi kommenteerida kohe; nagu mehed ikka ütlevad: mul pole ausalt ka varem nii juhtunud.

Reede õhtul otsustasin siis karmimalt võtta asja. Kõigepealt veinidegusteerimine, kus ma võtsin suht igat veini kaks klaasi, ja siis otsa veel 2 coronat ka, et asi ikka lukus oleks. Valasin pudeli vett täis ja karusselleerisin magama.

Ärkasin siis täna, võtsin hea suutäie vett ja alles siis mõistsin, et mul kurat pole joogijanugi ju. Ja hui mul valutabki mingi pea või kõht või väike varvas. Nagu oleks tervisejooksult tulnud noh. Kuigi ma ei tea, võib-olla läks pohmell lihtsalt puhtalt loomingusse täna, sest vetsus olles, alla vaadates, mõtlesin, et peaks eraldi albumi pühendama piltidele, mis on tehtud pükste ja aluspükste kombinatsioonist. See on kuidagi nii ilus vahel, aga mitte keegi teine ei tea, sest üldiselt nad ei näe sind vetsupotil istumas. Va. jaapanlased siis muidugi.

hõissatüra

aint mingid elugeeniused nagu mina joovad alkoholipõletusjanu peale veel alksi, noh et hommik saaks ikka lõbusam. Hommikul toimus kõrbestumine, aga õnneks ainult see. ja see on ka kõik, ma ei viitsi enam kirjutada

nonii

nii, mõnelmehel on olnud siin kerge vaheaeg: nädal aega kooli ei ilmunud ja siis reedel, ohjah. enihau, mingi 3 ajal helistasin tanelile ja uurisin mis plaanis. sain teada et tartu minek. helistasin kaupole, sain teada et autos on veel 1 koht, normal. kõne emale, kes keelas mul see nv üldse kuskile minna. hetke pärast luba tartusse minna olemas. übernormaal. kella kuueks liikusin kaupo poole, varsti saabus paks ja hiljem tanel. siis suht oligi minek. autos kuulasime bondi theme songe ja kui see läbi sai, siis oli dj kaupmees, klassikaraadio feat. kristlik raadio & muu past remix. minee. sain teada et ma olen liiga kõhn, sest mul hakkas perse valutama, sest autoiste on mu jaoks liiga kõva. ja paks ei tea kes on jimi hendrix. igaljuhul, tartusse jõudes läksime kohe pierre'i ja otsisime taavi üles. jõime õlut ja sõime mingit kalkunipastat. oli normal. siis tuli carolin ja kutsus mingile läbule. seega mina tanel ja paks läksime statoilist läbil, hehe, kell oli siis mingi 11-12, provintsi luksus. kerge tripp ja siis olime kohal. oli läbu, ei viitsi eriti sellest rääkida, midagi eriti ei toimunud peale selle, et tanel tahtis mingile oranžide juustega tüübile lumelabidaga peksa anda ja paks oleks ka peaaegu mingi tüübi käest luuki saanud. igaljuhul hiljem tuli taavi meile 7 õlle ja taksoga järgi ja läksime tema poole. oli õlu ja oli chill. kell 5.40 ajasime sämmi(paksu - toim.) üles, sest ta pidi minema tallinnasse matemaatika linnavooru. mingi hiljem läksime paksu korterisse ja jõime edasi. tanel tegi muusikaarvamismängu, suht pingeline oli. ja siis kell 7 magama.
ja nüüd minge perse. ärkasin mingi kell 2 jälle selle kassiga. hull janu oli, kerge peavalu ja kõhus ikka kreisipööra. kirjeldusest polegi midagi niihullu, aga ikka väga makaron oli olla siis. läksin vaatasin külmarisse. seal oli liivatorm ja heinapallid. migni 3 ajal ärkas tanel ka ja siis läksime taavi poole ja tapsime ta õunamahlapaki ära. hiljem sõime kassitoitu ehk kõike mis aitab kassi vastu. ikkagi eriti ei aidanud. tanel viskas vorsti ja juustu vastu maad, normal. tegime veel vitamiinitableti ja vee ja fototopsiga pommi. hiljem läksime kaubamajast läbi ja ostsime õlled tagasi. pierre'is sõime jälle ja lasime kohvi ja mahla ja peavalutablette ka. siis hakkas lõpuks vähe parem ka. kell 9 bussi peale mängisime läppariga mingit linuxi pallitulistusmägnu ja plasmapaska. pärst tegin veel ühe solitari. ja siis olingi tallinnas. woohaa.

Räige Hannover on

Pean nõustuma sõbra õntsõntsiga. Täna läks asi totaalselt üle headuse piiri. Sõitsin kell 4 taksoga koju - 6 pidin kooli jaoks ärkama ja tunnistusele vastu minema.Tegin möönduse, et lähen kolmandaks tunniks (kella 10ks). Kell 9 äratus, 9:40 pidi buss minema. Ärkan ja kohe näen, et ohsakurat, tüüpiline europohmell. Suus on Sahara. Käega äratuskell kinni, mis on teise toa otsa peidetud, ja KOHE sahvrisse mahla järgi. 1.5l läks nagu unenägu. Mõtlen, et viskan korra veel pikali, et no bussipeale minek kestab ju 10 mintsa. Järgmine kord avan silmad - jess kell on 9:45. Niipalju siis sellest. Korra lähen netti. Natuke pead kallutades on tunne nagu see kukuks kohe otsast ära. Ning silmad olid nagu kaks vittu tõepoolest.

Blogiomanikule ütleksin, et ma vist mõistan, kui hull sul seal pagenduses on, kui mõistus nii sassi kammib, et õlu sitt ja pohmell hea on. Pigem nagu vastupidi või nii?

Ok kohe on ujumaminek - ma loodan et sellega peksab kassi majast välja. Lõunasöök alla ei läind igatahes. Märg nagu kalts olen. Aa ja külmavärinapoiss ka nagu alumises postis.

EDIT: Ahja, unustasin mainida. Seda järjekorda üritasin ka hoida, millest neeger räägib just siin:

kašš

õääh, pärast popularist koju tulekut ma ei mäleta et ma oleks mingi kassi kaasa võtnud, aga kurat küll, ärkasin ühega ja lahti sain sellest pmst alles mingi kell 4 vist? hessis, kus ma sain oodata 35 minti rivist, sest mingi retard otsustas oma tohutu perekonnaga kõik eri asju tellida ja müüa oli ka LOX. enihau, hess sai üle, ühe megaburksiga, aga sellest ma ei viitsi siin rääkida.
see selleks, teate kuidas ma vahepeal pohma igatsesin, aga minge perse, MINGE PERSE!!!, anna andeks priit ja teised selle blogi autorid, hui. see oli kriminaalselt halb mis laupäeval oli. okei, janu, juhtub, peavalu, ka ok, aga see üldine sitt tunne. ma sain teada mis tähendab aspiriinikindel pohm, ehk mis ei ole aint peavalu ja janu. ma nahhui külmavärisesin sessiooni vaadates. suu kuivas ikka veel, kõhus oli kreisi pööra. ja nahhui, mu silmad ja nägu hommikul, punased ja paistes. silmad nägid välja nagu 2 vittu.

Hirmus pohmell

Pärast kaht tundi und ärkasin laupäeva hommikul kell pool kuus, et Kuutsemäele minna. Esmalt andis end tunda mu süda, kes tagus hullemini kui ühelgi küülikul kunagi tagunud on. Seejärel ülekereline värin ja jube külm. Hommikust süües nägin kedagi trepist alla tulemas ja kedagi elutoas liikumas ja kuulsin veidraid hääli, kuid edasine tõestas, et kedagi siiski polnud. Hirm oli pugenud sügavale naha vahele ja kokkuvõtteks võiks üleüldse öelda, et reedel poleks pidanud jooma ja rohkem ma kellegagi sõbrapilti ei tee! Halb halb haaaaalb!

Tere õhtust

Pohmell ja Americano on kokku loodud, see kombinatsioon on pea et seksuaalne. Kui sa oled pohmas ja ma ei saa garanteerida, et kõigiga on samad lood, siis üldiselt või vähemalt mulle tundub on nii, et sul pole eriti seda tuju juua mingid magusat Starbucksi lurri, kus suhkur ja kohv jagunevad kolm ühele. Ei, kui sa oled minumoodi inimene, siis sa tahad vana head kodust kanget. Sest me kõik oleme nii üles kasvanud, et joome öö otsa, magame 2 tundi ja siis kõnnime koju emade-isade juurde haledate varedena. Sellises olukorras ei kipu magama minema vaid üleval püsima, et vähem parmud välja näha...ja siis teemegi endale seda kanget kodust kohvi terve kannutäie ning vaatame telekast/arvutist ükskõik mida, peaasi et liigutaks. Nalja võiks ka saada ju, aga pohmaga on nii et naa kõik naljakas.

No ja nii ma olengi teinud praegu kaks päeva järjest, pohmalgiast. Lähen väikesesse külakohvikusse valmis pohm ja paar penni, joon kodust kohvi ja naudin tasuta wifit.

Nii on hea lihtsalt.

Ohsajutt

Ärkan - kell on kolm. Vaatan voodis ringi - telefon, pleier iPod, kõik on terve. Ja tere-tere, kõikide laste sõber on kohal. Esimesena andis endast tunda vana klassik suukuivamees, seejärel sadistist pealõhk ja vana sõber tuim. Oma pool tundi lebasin voodis, vaatasin iPodist 70s showd. Oi kui halb - oi kui halb. Hakkasin meenutama, et millest selline meeldiv olustik?

Alguses läksime ühte kohta, seal tegime kõik meetriõlled ja ma võtsin põhjaks ka ühe B52 alla. Sealt lahkudes oli juba keha härga täis ning ka Saksapoisid olid üsna, khm, rahutud, mõtlesime, et rahuneme maha ühes Kreeka restoranis klaasikese Bayley´sega, Sealgi läks tund. Saabusime kolmandasse kohta seal jälle poolik õlut, White Russian ja veel üks Bayley´s. Suundusime kluppi, seal väga kaua ei viitsind olla, kõige lõpuks tõmbasime õllega piduri peale kohalikus stripibaaris. Üks tõi koju kah.

Nüüd olen end püsti ajand, perele tere öelnud ja varsti on õhtusöök. Ema ütles, et ma oma toa akna lahti teeks, pidavat haisema. Ma loodan, et on mõõk! Täna, türa võtaks, koristan toa ära ja mängin Transport Tycooni ja panen Album Arti juurde. Õõh, käed väsisid ära,

olgugi et

mul pole pohma, ma vaatan et see blog ei sünnita eriti poste, seega ma ajan niisama joomateemalist paska.
nii, täna jälle gulliveris, eelminekord kui seal olin, siis teisipäeval, jäin kojutulles kohe magama, mis iseenesest polegi paha asi, aga ikkagi suht tobe. ja ütleks kohe, et praegu pole uni kaugel, aga kurat küll, ma olen nädal otsa tahtnud ennas reedel purju juua, mis pole samas eriti indie mõtteviis, aga ega see halb ka pole, purjus inimene - tore inimene (enamasti) või siis vähemalt hea nali teiste kulul. enihau. peaks poodi minema ja ostma pe pe pe eee, peet koola, peet koola. ja siis naistekaid ka veel. briliantne idee või mis? aga minge te ka teate. ma ei viitsi enam siin hämada. jõuks

Poisid, poisid, mis te teete?!

Isegi MINA olen pohmas saate aru. Väidate siin, et nädal aega pole teil seal Eestis kassiahastus külla tulnud? Ei usu.

Ma jõin end inglise pedokitega purju, meganormal.

Ma olen üks loom ja seksuaalmašiin

Minu sees ergab hull pauer hetkel: ihuramm, mida annab mehele ainult Valli Baar. Liigesed oleks nagu millimallika armee poolt üle joostud ning kõhus möllavad läänemere lained, aga see kõik ei loe, sest täna olen ma vägev. Käisin liha söömas suht kohe peale ärkamist ja karta on, et tühjendasin nii enda kui ka teiste taldrikud ajaga 9:43.

Muidu hädaolukorras pidin eile orikat ka jooma, ehk siis kogu selle võimsuse juures tunnen end täna räige munnina. Mentaalne valu.

Ahjaa ning see on ka mu viimane post nüüd tükiks ajaks

oot kuulge nüüd

Mis värk on, kas ma hakkan mingi halvas suunas muutuma, mul ei kipu enam pohma tulema. Varem ma sain juba 3st õllest õhtu-pohmelli kätte mis oli suht huvitav kogemus. viimased 2 suuremat joomist, noh kui suured need nüüd ongi aga ikkagi, aastavahetus Hamburgis ja eilne õlletamine linnas on mu ahastus olnud alla Harju keskmise. Euro pohmell oli lihtsalt tohutu janu, isegi pea ei valutanud ja see kraani läheduse soov oli ka aint õhtul põhimõtteliselt.
Tänane pohm oli küll kõigi õigete sümptomitega, peavalu, janu, karusell jne aga need olid kõik mikroskoopilised, mingi raksa vist saaks nendest normal kogemuse, aga kurat küll, mille nimel ma siin vaeva näen. Niisama veel mainin seda, et kui meeldiv on täisealine olla. Eile pärast kojutrippi sellise meie meeldiva ilmaga ajasin vennaga tsut juttu. Järsku oli seljataga ema ja ütles et mul on mõõk ja ma olen nähtavalt purjus. Ma vastasin et "juhtub" ja siis ta ütles et normal ja läks tagasi magama.
See selleks. Mida ma pean nüüd tegema, õllest, millest on varem alati korraliku hommiku saanud omale vormida, ja õll+šampus, mis on isegi veel tugevamad koos, ei tööta. Mehed, ma polnud viimase pohmelliga üldse rahul. Mudilased laulavad teid üle, naised teid ei vaata...Throw the non-pohm down the well.

Hetked, kus kell kaotab oma tähtsuse.

Miskit ei ole öelda, tuli uus aasta ja ütle pikema aja leidis aset olukord kus pohmell mind niitis. Ilus kooslus šampuse ja muude toredate jookide näol kandis lõppkokkuvõttes vilja ja rohkem kui ühe ilusa päeva.

Pikemalt ma õhtul toimunud sündmustel ei peatu, mida vähem tunde jäi pohmahommikuni, seda lõbusamaks läks. Sellekordne huumor kestis rohkem kui tavaliselt, ju oli organism selles staadiumis, kus iga asi on rohkem kui debiilne ja möliseda võib lõpmatult. 12tundi oli möödunud kui ühtäkki andis tunda, et selgemalt tuntav joove oli selleks aastaalguseks peaaegu et pühitud. Pohmell oli varakult uksetaga ja lähenes kiiremini kui kunagi varem. Sel korral jäin ma olukorra peremeheks, mul oli rohkem kui ükskõik, millal ta tuleb, sest pääsu enam polnud. Ja siis see hakkas pihta: peavalu, üldine väsimus ja süda läks tagatipuks ka pahaks. Tagasitee koju oli vaevaline, bussisõit on üks vastikumaid osi, mis raskel hommikul saab tunda. Loodan, et tulevikus ilutseb TAK-i bussiaknal jäätist, burksi ja jooki mittekeelava sildi juures väike lisandus-märk, mis keelab bussisõidu pohmaga. Hoiatussilt ei pea olema misteab kui raske, vaid lihtsamast lihtsam, kriipsujuku, kes on näost ära ja kellel on pohmamõõk. Kui nüüd aus olla, siis on ikka rõve vaadata küll kui keegi siseneb bussi, kehas püha pohmell, ei saa olla kaasreisijad kui ka joomameister ise, sest viisakas oleks oma siskikond siiski sõidu jooksul sees hoida.

Läbi pika ja tapva võitluse paistis ka minu tunnelis valgus, seekord oli selleks kodu. Järjestikkuseid ärkvelolekutunde oli kogunenud tuhat, tunne oli ikka muutusteta. Esimese asjana lendasin pessu, kuid see on vaid hetkeline värskendus ja nii ütlevad ka teadlased, et sellest pole pohmeluse korral abi. Lemmik osa puudutas loomulikult suuloputusvett. Esiteks kui sa ikka oled ära joonud pool pudelit jäägrit, siis sa ei ole enam jäkusõber ega see mees, kes külma ilmaga pudelist sooja otsib, vaid lihtsalt joodik. Teiseks maitses viimane Colgate-i imerohi täpselt nagu 40% jook pudelis. Seda lihtsalt ei saa kirjeldada kui sa loodad kuskilt saada abi ja see kaualoodetud päästja lööb sulle noa selga. Ühesõnaga peale esimest sekundit jõudis kohale, et mu surm ootab mind vannitoapõrandal.

Olukord muutus aina rohkem kriitilisemaks, lootsin abi ennenägematule olukorrale oma elus, kuidas toit olukorda parandab, kuid kurb aga tõsi, sain lihtsalt üle ja suurte ootustega uuelt algavalt päeval sulgesin silmad, et teha väikse puhkus.

Hommik algas tohutult vara ja esmane enesetunne oli päris hea. Seekord läks õnneks ja ma julgesin ärgata, mitte nagu jaanipäeval, kus järgnev hommik on hullem kui sõda, pohmelli ees on ühtäkki surmahirm ja aukartus. Ajasin ennast püsti ja tundsin, kuidas elu mu organismis hakkab taastuma. Olin pohmelli mahakandnud kui oss oma vana kolmese bemmi ja alles olid vaid mälestused kui ta saaabus salaja kui laine. Ilmselt oli sügav uni andnud puhkust mu elutähtsatele organitele ja kui elu nendes taastus, siis algasid uuesti ka tavalised protsessid. Nõrk olek oli tagasi ja nüüd olin rohkem hirmul kui kunagi varem, sest kord varasemas elus olin suutnud ennast peale joomist tsüklisse saada, 2 päeva puhast pohmelli.

Oli viimane aeg hakata otsima tõsisemat abi, esmalt pöördusin rämpstoidu poole, kuid Hesburger ei olnud vastuvõetav, veel vähem ravis ta pohma, süda läikis nii rõvedalt nagu mõne räpimehe bling-bling. Inimene on tugev ja ühel hetkel harjume peaaegu et kõigega, ma teadsin,et taganeda enam pole ja heaks muutub asi järgmisel hommikul. Nii elasingi oma räbalas olukorras üle 2 jaanuari, mille õhtu lõpetuseks tegin oma jaoks kiire statistika-2008 aastanumbri sees oli olnud ei rohkem ega vähem kui 2 päeva ja need olid otsast otsani sisustatud pohmelliga. Sel hetkel tärkas minus rõõm, numbrid rääkis enda eest, õnnestumist tõestas maagiline 100%-i pohma.

Nüüd on asjad muutunud, kätte on jõudnud uus kuupäev, kell on palju ja ka pohmelli enam pole. Tegelikult võib lõppkokkuvõttes tänada taevast, sest alkoholi tagajärjel tekkinud raske tervislik seisund on selleks korraks ära läinud. Kui anda 2008 aasta algust kajastavaid auhindu kategooriates „väsimatu võitleja” ja „aasta uustulnuk” siis paratamatult läheks need 2 kuldset medalit pohmellile, midagi ei ole öelda, tööd tegi sel korral hästi, pikalt ja visalt.

1.jaanuar jääb meile kõigile halva oleku päevaks, just kõik teie kallid seltsimehed, kes me külastame enne joomist Regaaliat, sest sealt ostetakse kõvasti, nalja seal poes ei mõisteta ja natuke niru on vaadata kuidas üks mees ütleb teisele „nahhui ma võtan õhtuks 15 taurust !” ja siis samal hetkel maksta 1 väikse šampuse eest. Seekordse pohmelli eeltöö tehti just Pronksmehe endise asukoha kõrval Tõnismäel, ühte pohmabloogi kollektiivina peaks ka neile tänu avaldama.

Aeg on otsad kokku võtta, sest vastakaid tundeid on kirjas palju, rõõmu ja kurbust üheaegselt, kuid lõpplahendus oli selline nagu alati „ükskord me võidame niikuinii” ehk pohmell ei ole igavene. Just pärast seda korda tekkis mul küsimus, kuidas on võimalik saavutada olukord, kus pohmell kestab rohkem kui nädala? 2päevane haiguslehel olemine alkoholi tagajärjel on poisike, sest targad arstiraamatud on mulle kord öelnud, et pohmell võib parimal juhul kesta rohkem kui nädala, ilmselt tundub see number meile kõigile täiesti müstiline selle hetkeni kui me ise seda läbi ei ela.

Jumalaga hea aastavahetus ning 1. ja 2. jaanuar.

Aastavahetus ja ahh?

Kuidas nüüd öeldagi.. aastavahetuse päev pole minu jaoks veel lõppenud, niiet ootan kallist pohmelli homme? See siiski ei tähendanud, et ma täna pohmelli ei kohanud - nimelt oli ta külas teistel väärikatel peoisandatel ning kui täiesti aus olla, siis sellist võimetut inimrühma ei olnud mina oma elus veel kohanud. See hingemattev hais oli ka midagi erakordset, polnud ma varem tundnud inimesi lõhnavat kui loomaaiaelanikud (puuris lehmad või kuidas need olidki?). Mina olin vapralt abiks neil selle räige laga koristamises ning ravisin ka ühe vello pohmaka andes talle kerge müksu jääd täis nestea pudeliga! Kokkuvõttes oli võimas ja ma usun, et tuleb väärt aasta!

Mineeeeeeeeeee....

... kui eriline aastavahetus.
Alguses sõitsime rongijaama. Õigemini emme viskas ära. Nii. Pärast operaator pakkus pisut õlut. Ja shampust kaa aga seda me pakkusime kotile. Ja siis läksime bussi peale. Sest rongi ei old. Ja siis pakkus operaator juba päris palju õlut. Kui me Harburgi lõpuks jõime, oli tund juba alanud. Mingi mehe eeskujul kõlbas metroos suitsetada. Ja kui jõudsime Hauptbahnhofi oli ralli kusele Platvormi 7f lõppu, aga kuna põis ei pidand läks lahti 5a peal juba. Tegime veel suitsu. Siis läksim Elbe jõe äärde. Enne seda käisime rooma burksikunnist läbi, ja ostsim hamburgerit juustuga. Suht irooniline. Nii. A ja siis vaatasime pisut rakette (saluuti). Seal oli üks mees Stalini näoga. Või aa ei pärast, enne käisime veel kusel. Siis sõitsime metroosse friistailoga. Ja sõitsime kesklinna. Vaatasime sõda. Seejärel sai uusaata. Paar kõnet ja eksimus. Aa vot nüüd lasi Stalin käest rakette. Ja pilu lasi pudelist. Tubli pilu.

Hauptbahnhofis rääkisime rokkaritega burgerkingi järjekorras. Nad ajasid meid Reeperbahni kui ma küsisin et kus on klub. Sõime ära ja võtsime S1 sõitsime 5 peatust Reeberbahni. Alguses allees kusel ja siis ei olnud imestusel ei otsa ega äärt. Igalpool litsid. ja . jep. kõige parem asi üldse mis ma kunagi hamburgis näind olen - Hesburger. Siis läksime plastikmunnide poodi. Ja siis tärkas uni, läksime tagasi Hauptbahnhofi. Üritas üks vend putakas magada, aga tal ei õnnestunud see. Põrandal oli McChicken. Läksime käisime kolm korda DB letis küsisime mis raha eest koju saab ja millal ja millega ja kust ja kas üldse ja mida faakkki.
Khm, Kus mu bling-bling on? Aa ja tuli väjla, et 6 eurot. Aga se eoli meile liiga kallis niiet kell pool viis läksime Müncheni ICE pardale istusime esimesse klassi maha ja lootsime et kontrolöri ei tule, ja ei tulnudki vaatasime telekat "Throw the ICE down the well." Horse - its a lifestyle.

Jäime magama ja ärkasime igakord selel peale kui tuli, et "Liebe fahrgäste unsere nächste haltstelle ist see ja see" Sõbral jõudis juba räige pohmell kohale. Jalutasime Lüneburgis natuke aega mööda rattateed aga see läks otse putsi. Pidasime takso kinni. Jõudsime koju kell 6 ja magama. Öösel käis Thro the Jew down the well. Oota! Mahla jõime ka. Kõvasti.



Öökülm - Viski laul/Elmar



--------

Natukene pesuehtsat pohmakõne siis teile lugemiseks.

Head uut aastat :)

Mulle uued aastad ikka nii meeldivad, sest need eranditult kõik algavad pohmelliga. Noarootslaste rahvatarkuse kohaselt annab selle pohmelli amplituudist ennustada tuleva aasta edukust. Väikeseks vihjeks võin öelda, et Armin Karul pole enam kaua aega seal trooni peal istuda.

Vana aasta õhtu on see üks päev aastas, kus tuuakse Regaliast mitu pudelit maksimaalselt 50-kroonist puhast kassiahastust kellegi koju ja üritatakse üksteist üle trumbata järgneva päeva halvatustasemega (loe: heaoluga). Ma maitsestasin oma Törley marki pohmelli paari viinakokteili, seni tuvastamata joogi ja mingi jägermeistri taolise loomaga. Ütlen nüüd kohe ära, et Törley ongi see õige pohmajook. Nagu esimesele jaanuarile kohane, hommikust (magamata) olemist tervitas üks kell kvintessentslik pohmell: sisikond breikis, katus sõitis, suus oli sama palju märgainet kui tuhatoosis ja põhi all oli sama kindel kui Marko Reikopi heteroseksuaalsus. Garneeringuks olid uuele aastale kohased liigese- ning peavalu, hellad kuuldeelundid ja vigane mälukaart. Kupliga läks täna lausa nii, et vahepeal oli valus vasakust silmast välja vaadata.
Mõtlesin üks hetk, et võiks teleka tööle panna: uuriks, kas kreisiraadio eilne laar kulda täna jälle mängima on pandud. Puldi puudumise tõttu pidin teleka vana head viisi käivitama ja juhtus nii, et esimese asjana karjus mulle vastu sümfooniaorkester, mis niitis tol hetkel hullemini kui Vana Tallinnast ja šampusest segatud põlvelõhkuja eile. Ma arvan, et ei ole teist keegi näinud ühte pohmas inimest kiiremini reageerimas, kui mina seda telekat välja lülitades.

Vahepeal sai pohmaga kujutlusvõimet kasutatud ning mitme peale tulid jälle sellised ideed, et saa või homme miljokaks, kui ära teostad. A ma joon pohma end parem.

Mingi aja pärast lõppes peas oleva death metal bändi kontsert ja sain natukene rahus pohmahuumorit nautida. Aga siis otsustas keegi tropp muumioru lood mängima panna, kus see türaüraskist väike My või kes iganes ta ka poleks mu peavalu tagasi tööle röökis. Kurat, vaenlasele ka ei sooviks.

Pärast läks pohmell ilusaks, tõesti ilusaks. Magamatusele omane lisakuma mu pertseptsioonis andis maailmale nii südantsoojendava läike, et tahtsin inspiratsioonihoos õhtuga maha sadanud lumele joonistada suure südame, kuhu sisse oleks kirjutatud POHM.

Rongijaamas hakkas natukene igav, nii et otsustasin lumepallidega Kivimäe peatuse silti loopida. Kummardumine uue lume järgi oli erakordselt ebamugav, aga ma tegin seda ikkagi, sest minu sees olev jäämees tahtis Kivimäe silti loopida, türa küll. Vaatasin vahepeal ringi ja märkasin, et mitte ühtki hinge ei paista. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et on esimene Jaanuar ning kõik vanemad ja lapsed istuvad (kellegi) kodus ning peavad läbirääkimisi oma värske pohmaga. Too vaimuvälgatus oli nii rõõmustav, et pani kohe naeratama.

Ja kes uue aasta pohmale peaparandust ostab on munn.

Teppiilid

Lugupeetud Ettevõtlikud Noored,

Te olete räiged slishkinid ikka.
On juba korduvalt juhtunud minuga seda, et hommikul jääb pohm tulemata, sest ei ole jõudnud õigeks ajaks poodi. Jah, vahel isegi Kala+'i ei jõua. Olgugi et ma toetan Teie uut rändpoodi Tallinna piiril, pean selle taga peituvaid kavatsusi saavutada karmimaid alkoholimüügipiiranguid jumalateotusega võrdvääriliseks ning üleüldse on selline meetod umbes sama efektne kui Eve Kivi pildi peale eneserahuldamine. Noored peaksid olema veel piisavalt kaine mõistusega, et aru saada: piirangud ei tee puumunnigi peale selle, et panevad inimesi oma äratusi varasemaks seadma.

Aga hommikuseid piiranguid võiksite küll suurendada, sest siis ei saa iga teine Mart minna endale peaparandust ostma (kui ta vana tropp õhtul juba ära ei ostnud). Pohmelli peab ikka nautima.

Aitäh, sõbrad!

Suri üks vähestest normaalsetest Jaanidest

Ma joon end selle nimel võimalikult kiiresti pohma ja teenin Nobeli kirjanduspreemia selle blogiga. Jah, meie maailmas on üks normaalne Jaan jälle vähem. Õnneks jätkub meil Orelipoissi veel mitmeteks dekaadideks. Olgu uue aasta hommikud igavesti sinuga, Jaan!

Salarelv

Ütleme nii, et kas see pohmell nüüd just igavest ülemvõimu omab inimese ees või mitte, aga kaval on ta raip küll. Nagu sõber tümm juba mainis, üritasid paar jeesuslast eile oma sisemist sõpra välja kutsuda, relviks meil tõesti peetkoola ja õlu ja tulemuseks kusine söögiisu ja stabiilsed käed.

Aga.

Ma läksin oma pohmaponnistustes natukene kaugemale, lisades teadatuntud retseptile paar purki naistekat. Ning nagu oodatud, hommikul kuskil 9 paiku, kui ma ärkasin, tundsin, et ma pole oma voodis enam üksi. Avasin valuliselt silmad, mekkisin maitsebuketti ja naeratasin kerge raskusega.

Aga.

Ärkasin uuesti kell 12 ja karta on, et mu olek oli sama üllatav kui Valdo Jahiloo anekdoot. Mida? Mis toimub? Kus türa mu pohm on? Ning tõepoolest, kadunud ta oligi.

Ehk on sel jutul tõsi taga, et pohm tuleb ainult sinna, kus teda ei oodata, sest kui ma paari tundi hiljem olin juba leppinud oma ebatavapärase heaoluga, hiilis miski teadmatu jõud mu seljataha ja küttis mulle jalaga perse. Bäkk uiff avendženss, maderfakker. Ma pidin oma piparkoogivalmistamise korraks pooleli jätma, et toibuda. Üle keskmise amplituudiga kõhuvalu andis märku, et vein oli siiski oma töö teinud. Natukene hakkas kahju ainult, et eile mingit 40+ voli jooki lisaks sisse ei ajanud, siis oleks pea ka parajalt paks olnud.

Ülemvõim

Nagu viimased teaduslikud uuringud näitavad, on pohmellil inimeste suhtes ülemvõim. Pohm ütleb kui ta tuleb, milline ta on jne.
Eile üritas paar alandlikku inimest pohmelli välja kutsuda, peet-koola ja natuke õlle peale, mis tavaliselt annab (eba)meeldiva tulemuse, kuid sellise ülbe sihikindlusega ei teinud see mitte persetki.
Pohmell võib olla kauge, käia külas väga harva kui üldse, aga kui sa seda kõige vähem ootad, siis ta tuleb salaja ja ... Pohm pole loll, et tuleb sinna, kus teda oodatakse.

alternatiiv-pohmell

See on ju kõigileteada tõde, et juues tuleb pohmell: pea valutab, janu, kõhus keerab ja niisama tsut krõbe olla. Osade inimeste kurvastuseks küll mitte, aga mul neist pigem lihtsalt kahju. Pohmell on huvitav, vb ebameeldiv, aga veel kahtlasem on selle puudumine. Niisiis.
Täna hommikul oli küll meeldiv klassikaline Portali (A le Coq Porter-toim.) pohm aga ka midagi natuke uudsemat. Suitsupohmell. Kõvasti ebameeldivam kui klassikaline C2H5OH lagunemine. Kusine kurguvalu ja sitane haiguse tunne.
Iga pohmell pole imeline.

Midagi naistele

Pohmell on juba sellepärast imeline asi, et mingite anomaaliate kaudu võib inimene süüa ennast surnuks sel kenal päeval ja järgmine päev ärgata üles nagu midagi poleks juhtunud. Mina kasutan alati võimalust pohmas peaga endale sisse ajada kõike, mis vähegi toidab, ja söögikordade vahele teha veel lisasöögikordi. Hommikuks on mingisuguse pohmaime kaudu jälle kerge olla ja purjus peaga ostetud püksid lähevad ikka veel jalga.

Mõtlesin, et see post kuluks just praegu marjaks ära, sest jõulud koputavad juba uksele ja sööki ringleb rohkem kui Jaagup Kreemil mõtteid. Naised, te teate, mida teha!

Mälestusi

Kuna Alam-Saksimaal veel õiget joomingut olnud pole on õige aeg visata pilk tagasi elu parimatele pohmellidele või niisama ärkamistele. Teen TOP 5 alustades kõige tavalisematest.


5) Kolmapäeva hommik oma kodus. Pea ei valuta, koolikott pakitud, lähen kooli. Kogu lugu

4)Peale esimest keevitust - see tunne oli veel võõras. Katkine pleier ja näpuga näitav klassivend plus veel Simbadi seiklused. Pärast läksin maale.

3)Baierimaal. Omast voodist. Kotis tuttuus Motorola RAZR. Küsin hoiuperelt, et kuidas ma koju sain - nad ei tea. Raha, prillid, võtmed kõik on nagu alles. Nojah mis siis ikka ärkan üles ja teen Longranget. Pärastlõunal RAZR helises. Keegi natuke hingas ja pani ära sõnagi ütlemata. Suht hea.

2)Klassivenna pool peale pidu koondnimega "Ain-Andreas Neuhaus". Sealt tulid naljad nagu "Kaspar, ütle nonsens", "Nad võiks Jackassi näidata - see mulle meeldib" "Ja siis mõned koerad veel."

1) Baierimaal. Pärast bändiga pidu. Pidu toimus justkui nagu Wunsiedeli külje all, aga ärkasin Kirchenlamitzis mingist mõisast 40 matkaselli keskelt, kes ütlesid selle peale, kui ma ärkasin "Näe! Islandi-Poiss on ka juba üleval!" Järgmine päev koolis rääkisid kurjad keeled, et ma olla lahtise käega õlut avanud. Mega normaalne.

Reedene pohmell

Täna on mu sõber tagasihoidlik. 4 klaasi peeti, erinevaid naistejooke ja shot tekiilat - ma ootasin rohkemat. Eile sai sajandi vooblipeol käidud ja karta on, et seal trampimisest tulnud turbulents ehmatas ära mu hommikuse külalise.

See tänane pohm polegi nagu õige pohm. Kõhus mingi vaikne koputamine käib ja pea on häirivalt vastuvõtlik välisinformatsioonile. Pole ikka päris see. Nagu mingi mõttetu mees käiks minuga kaasas ja teeks kõike seda, mida minagi. Ma ütleks kohe selle kohta P**ter Valgu pohm, hellitusnimega Kesknoorik. Mitte et need kaks kuidagi seotud oleks.

Aga vähemasti kõrvus kumiseb.

Sissejuhatus

Enne kui ma siia julgesse blogimaailma üldse midagi postitan, ütlen juba ette ära, et mul pole pohmas peaga ka lootust luua Sitablogi tasemel üllitisi. Idee varastasin ustavalt sõbralt (ta oli eelmine päev pohmas olnud), kes peale minu viimast pohmakirjeldust nentis, et joomablogi kõrval võiks ka pohmablogi seista.

Ma olen juba kuskil viieteistkümnendast eluaastast, siis kui see imeline nähtus mu hommikuid kaunistama hakkas, vaimustuses olnud pohmellist. Kui teised laksisid DicLaci ja kõike muud valget lahustuvat mateeriat kurgust alla, siis ma võtsin lonksu veini peale, et hommikul ei maldaks silmi ka avada.

Kahjuks päris nii ei olnud ja peab tunnistama, et ma siiamaani haaran võimaluse korral ühe abitoimetega tableti endaga joomaunenägudesse kaasa.

Haardkoor pohmafännid panevad selle lause juures brauseriakna kinni ja lähevad meenutama aega, mil sai hommikul kraavis lebatud ja polnud piisavalt jõudu, et ära ajada nokkivat varest oma jalgevahelt. Aga ärge minust palun valesti aru saage, ega siis selle pisikese ibuprofeeni pärast pohm tulemata jää. Pigem tekitab see sellise mõnusa taeva ja perse vahelise oleku, kus looming lokkab ja katus sõidab esimese halenaljaka olukorra juures. Selline on minu ideaalne pohmell.

Ning lisaks ei tähenda kõik see, et ma ekstreemidesse ei laskuks aeg-ajalt. Alati ei ole valuvaigistit või Korea ženšenni käepärast.

Ja see neoonvärdjast kujundus sai valitud, kuna ta nimi on Tekiila, mille eilne sisseajamine kaunistab minu tänast pohmelli.

Aitäh, sõbrad.