Lambaada-rütmis dokumentaalfilm

Ma imestan, et ma seda siia varem pole postitanud. Waverly films tvelv points

Avalik pöördumine

andke andeks kõik bloogijad, lugejad või kesiganes. Mul ei esine enam pohma, aga ei sülita kolm korda üle õla. Oli küll vastikuid pohmasi, aga kurat, ikka igatsen. Aga kardan et sõber pohm jääb ikka harvaks nüüd. Oleks arvanud et õll rummiga või siis vein rummiga ja muu juraga tekitab midagi, aga mitte kellagi. Okee, janu on, aga see ei ole pohm. Ma lähen vaatan telekat nüüd, tsau

Anus Brothel of Cock

Täiesti perses, mis tunne mul täna südant sees soojendab, vihjeks annan, et see ei ole siiski armastus. Tulemusena juhtus nii, et ma sõin üle 10 aasta kartulikrõpse ja veel otse pakist - just nii halb mul oligi. Aga kes arvas, et pohmas peaga sushi ei kõlba, see eksis, eksis rängalt. Mille üle ma tõepoolest imestan on see, et mu silmad täiesti omal jõul pärani püsivad praegu - magada sain ma mingi null.

Aga täna mõtlesin peale seda, kui olin ära joonud pudeli aura greibivedelikku, kaks pudelit vett, ühe red bulli ja 3 tassi teed. Mõtlesin, et kuhu see vedelik õige kaob? Imestan siiamaani, kuivõrd kraanid potiavarusteni avasin ma alles pool tundi tagasi. Just nii müstiline see pohmell ongi.

Aga mis muidu, siis kõik te pseudoogarad panomehed võiksite pihku sittuda, sest et ma ei viitsi enam läbi eluvalude naeratada selle peale kui mõttetu Teie elu on. Minge õige vittu

Ken Lee

Üle pika aja on mul üks tõesti hea pohmell. Minu kolba ja muu maailma vahel ilutseb paks kiht lagunevat etanooli, mille mõju ei pärsi ükski tablett ega keemiaõpetaja poolt soovitatud hapukurgivedelik. Kui mõtlen minu sees toimuvale, siis vaimusilmas näen tipptasemel ksülofonimängijate truppi musitseerimas mu ribikorvi ja kõhulihaste peal - aitäh Jagdträum!

Ja kellel potentsiga probleeme, see joogu ära üks pudel ürdilikööri ja jäägu hommikut ootama: seda puitu ei võta ükski hea, kuri ega kavalus. Äärmisel juhul tugevama vaimuga mehed ehk suudavad murda seda seisukorda, keskendudes 10 minutit inglise naistele.

Lõpetuseks pühendan selle posti Sulle, kes sa pohmas veel

pohm x palavik = oivittu

oli see vist neljapäeva õhtu, kui sõidust koju sain ja tundsin, et olemine on suht sitt. palavik kolkendseitsekomatsut ja niisama kehv olek.
vaatamata sellele otsustasin reedel koolis olla, kui ma poleks olnud poleks ka nädalavahetust olnud. igaljuhul koolis oli sitt olla, pea valutas, ülekuumenemine ja kurgus oli ka valu. see ometi ei takistanud meid gulliveri minemast. piirdusin vaid ühe õllega. pärast seda, mingi poole 7 paiku käisime alkopoes ja ostsin omale paki valget veini ja spraidi. olin jürile lubanud temaga valget veini lahendada.
koju sain vist 7 ajal, lasin ühe ibumaxi ja coldrexi ja läksin pool-unne. kell 8 üles, ja oioi, peavalu oli läinud ja olek eriti pöörfi. pooleks läksin bussipeatusesse ja sain teistega kokku. sõitsime sinna, jõime ja jaurasime. 3 magama aga seda vaid poolteist tundi, sest siis saabusid robo ja brett tagasi. tiksusin ja üritasin magama jääda. tsut ennem kuut otsustaime kõik ära koristada ja esimesele bussile sihtida mineku. juba siis oli olek nii sitt, sellist peavalu pole vägaväga kaua olnud. pronksi tänaval löödi mind haamriga pähe stiilis valu ma arvan. õues olid külmavärinad. heahea. kell 7 magasin enda voodis.
ja türa, kell 1 ärkasin palavikuga 38. kella 6ks vist oli 39. aga ma suutsin käia ja mingite külaliste seltskonnas veel süüa ka. tavaliselt võtab peavalu jalad alt 39ga.
ja jüri jõi hoopis premiumit.

Hamburg, mu pärl, oled külm ja karm

Kui siin mõni kurdab, et pohmelli üldse ei tule või muud siukest hala, siis hakake kadestama, nüüparid. Suurt võtmist ei olnudki, aga niivõrd kehv on, et kannatab vaid Röyksoppi kuulata. Eile, täiesti ettekavatsemata läksin linna, sain Soomlasega kokku. Sõime, käisime lennujaamaa - kõik oli nagu peab. Aga õhtul saime ta sõbrannade ja sõpradega kokku ja.... Nagu eelmanitiud - kaks B52e ja Reeperbahnile. Kella neljaks oli 4 diskensit läbi käidud ja aeg Hauptbahnhofi minna. Aega rongini 2 tundi (Tervitan siinkohal Õntsõntsi), kuid see mind ei muserdand - und polnud üldse. Vaatasin ühe osa SP-d ja nagu niidetult magasin pingil, kustunud sigaret käes. Ärkasin, torm oli kõvemaks läinud, vihma sadas veel kõvemini, ülikond täiesti läbi vettinud, läksin mingisse pagariärisse, istusin soojapuhuri alla. Sõin midagi kuiva ja vaatasin ´70s show. No ükskord sain igatahes koju, kell oli pool 7, ise täiskaine, isegi suitsuhaisu pold enam juures, aint ülikond verine (???). Hostema oli just dushi all, niiet hiilisin tast mööda ja kadusin magama. Ärgates korra netti - metsik suitsu ja unepuuduse pohmell. Koeraga õues käis oli maailma parim lugu shufflega sattund - Röyksopp - Sparks. Nüüd lähen viskan pikali ja hakkan PS2 mängima, ja ausalt.

Ma arvan, et mu ema lööb mu maha, häält mul ei ole ÜLDSE, ainult rägisen - häälduse võib totaalselt ära unustada. Ma suhtlen nüüd vaid peeretades ja stepptantsus. Näonahk on eriliselt kõva ja karm, grimasse on raske teha. Juuksed sassis, tuba sassis. Kõik sassis. Silem all on kott, jalas nailonsokk, raadiost läti pop, Saksamaast ees on kopp.Süüa nagu tahaks, aga ei viitsi. Sõidaks rattaga kuhugi sööma, või vähemalt suitsu ostma - ei viitsi. (ja no torm on ka)

Aga see on kõik NII ILUS ;')