Hetked, kus kell kaotab oma tähtsuse.

Miskit ei ole öelda, tuli uus aasta ja ütle pikema aja leidis aset olukord kus pohmell mind niitis. Ilus kooslus šampuse ja muude toredate jookide näol kandis lõppkokkuvõttes vilja ja rohkem kui ühe ilusa päeva.

Pikemalt ma õhtul toimunud sündmustel ei peatu, mida vähem tunde jäi pohmahommikuni, seda lõbusamaks läks. Sellekordne huumor kestis rohkem kui tavaliselt, ju oli organism selles staadiumis, kus iga asi on rohkem kui debiilne ja möliseda võib lõpmatult. 12tundi oli möödunud kui ühtäkki andis tunda, et selgemalt tuntav joove oli selleks aastaalguseks peaaegu et pühitud. Pohmell oli varakult uksetaga ja lähenes kiiremini kui kunagi varem. Sel korral jäin ma olukorra peremeheks, mul oli rohkem kui ükskõik, millal ta tuleb, sest pääsu enam polnud. Ja siis see hakkas pihta: peavalu, üldine väsimus ja süda läks tagatipuks ka pahaks. Tagasitee koju oli vaevaline, bussisõit on üks vastikumaid osi, mis raskel hommikul saab tunda. Loodan, et tulevikus ilutseb TAK-i bussiaknal jäätist, burksi ja jooki mittekeelava sildi juures väike lisandus-märk, mis keelab bussisõidu pohmaga. Hoiatussilt ei pea olema misteab kui raske, vaid lihtsamast lihtsam, kriipsujuku, kes on näost ära ja kellel on pohmamõõk. Kui nüüd aus olla, siis on ikka rõve vaadata küll kui keegi siseneb bussi, kehas püha pohmell, ei saa olla kaasreisijad kui ka joomameister ise, sest viisakas oleks oma siskikond siiski sõidu jooksul sees hoida.

Läbi pika ja tapva võitluse paistis ka minu tunnelis valgus, seekord oli selleks kodu. Järjestikkuseid ärkvelolekutunde oli kogunenud tuhat, tunne oli ikka muutusteta. Esimese asjana lendasin pessu, kuid see on vaid hetkeline värskendus ja nii ütlevad ka teadlased, et sellest pole pohmeluse korral abi. Lemmik osa puudutas loomulikult suuloputusvett. Esiteks kui sa ikka oled ära joonud pool pudelit jäägrit, siis sa ei ole enam jäkusõber ega see mees, kes külma ilmaga pudelist sooja otsib, vaid lihtsalt joodik. Teiseks maitses viimane Colgate-i imerohi täpselt nagu 40% jook pudelis. Seda lihtsalt ei saa kirjeldada kui sa loodad kuskilt saada abi ja see kaualoodetud päästja lööb sulle noa selga. Ühesõnaga peale esimest sekundit jõudis kohale, et mu surm ootab mind vannitoapõrandal.

Olukord muutus aina rohkem kriitilisemaks, lootsin abi ennenägematule olukorrale oma elus, kuidas toit olukorda parandab, kuid kurb aga tõsi, sain lihtsalt üle ja suurte ootustega uuelt algavalt päeval sulgesin silmad, et teha väikse puhkus.

Hommik algas tohutult vara ja esmane enesetunne oli päris hea. Seekord läks õnneks ja ma julgesin ärgata, mitte nagu jaanipäeval, kus järgnev hommik on hullem kui sõda, pohmelli ees on ühtäkki surmahirm ja aukartus. Ajasin ennast püsti ja tundsin, kuidas elu mu organismis hakkab taastuma. Olin pohmelli mahakandnud kui oss oma vana kolmese bemmi ja alles olid vaid mälestused kui ta saaabus salaja kui laine. Ilmselt oli sügav uni andnud puhkust mu elutähtsatele organitele ja kui elu nendes taastus, siis algasid uuesti ka tavalised protsessid. Nõrk olek oli tagasi ja nüüd olin rohkem hirmul kui kunagi varem, sest kord varasemas elus olin suutnud ennast peale joomist tsüklisse saada, 2 päeva puhast pohmelli.

Oli viimane aeg hakata otsima tõsisemat abi, esmalt pöördusin rämpstoidu poole, kuid Hesburger ei olnud vastuvõetav, veel vähem ravis ta pohma, süda läikis nii rõvedalt nagu mõne räpimehe bling-bling. Inimene on tugev ja ühel hetkel harjume peaaegu et kõigega, ma teadsin,et taganeda enam pole ja heaks muutub asi järgmisel hommikul. Nii elasingi oma räbalas olukorras üle 2 jaanuari, mille õhtu lõpetuseks tegin oma jaoks kiire statistika-2008 aastanumbri sees oli olnud ei rohkem ega vähem kui 2 päeva ja need olid otsast otsani sisustatud pohmelliga. Sel hetkel tärkas minus rõõm, numbrid rääkis enda eest, õnnestumist tõestas maagiline 100%-i pohma.

Nüüd on asjad muutunud, kätte on jõudnud uus kuupäev, kell on palju ja ka pohmelli enam pole. Tegelikult võib lõppkokkuvõttes tänada taevast, sest alkoholi tagajärjel tekkinud raske tervislik seisund on selleks korraks ära läinud. Kui anda 2008 aasta algust kajastavaid auhindu kategooriates „väsimatu võitleja” ja „aasta uustulnuk” siis paratamatult läheks need 2 kuldset medalit pohmellile, midagi ei ole öelda, tööd tegi sel korral hästi, pikalt ja visalt.

1.jaanuar jääb meile kõigile halva oleku päevaks, just kõik teie kallid seltsimehed, kes me külastame enne joomist Regaaliat, sest sealt ostetakse kõvasti, nalja seal poes ei mõisteta ja natuke niru on vaadata kuidas üks mees ütleb teisele „nahhui ma võtan õhtuks 15 taurust !” ja siis samal hetkel maksta 1 väikse šampuse eest. Seekordse pohmelli eeltöö tehti just Pronksmehe endise asukoha kõrval Tõnismäel, ühte pohmabloogi kollektiivina peaks ka neile tänu avaldama.

Aeg on otsad kokku võtta, sest vastakaid tundeid on kirjas palju, rõõmu ja kurbust üheaegselt, kuid lõpplahendus oli selline nagu alati „ükskord me võidame niikuinii” ehk pohmell ei ole igavene. Just pärast seda korda tekkis mul küsimus, kuidas on võimalik saavutada olukord, kus pohmell kestab rohkem kui nädala? 2päevane haiguslehel olemine alkoholi tagajärjel on poisike, sest targad arstiraamatud on mulle kord öelnud, et pohmell võib parimal juhul kesta rohkem kui nädala, ilmselt tundub see number meile kõigile täiesti müstiline selle hetkeni kui me ise seda läbi ei ela.

Jumalaga hea aastavahetus ning 1. ja 2. jaanuar.