Mu elu kalleim pohmell

Suurem osa sellest kogemusest jäi Inglismaale, natuke tõin seda halja oksa kultuuri ka Eestisse.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Oli 22. mai, kui ma otsustasin, et jube tark oleks inglastelt tasuta strongbowd rottida ja end pehmelt öeldes deliiriumi juua kaks tundi enne äratust järgmine päev. Mõeldud, tehtud. Kuidagi seadsin veel äratuskella 3:30 peale, mängisin raundi Elmat (see rahustab mind) ja leidsin oma tee voodilinade vahele. Ärkasin viis tundi hiljem, vaatasin, et oi ilus ilm, päike paistab ja siis tabas mind midagi.

Ennäe, väljas on valge.

Ajasin end üles kell 5 hommikul ja ei saanud arugi, kui halb mul oli. Mis nüüd teha? Murdsin pead, otsisin sealt lahendusealgeid, läbi käis vaid vittu, vittu, vittu. Äratus oli mul seatud selleks, et takso peale minna. Takso oli tellitud selleks, et lennujaama minna. Lennujaama oleks ma läinud, et sealt sleasyjetiga koju lennata. Mu telefon polnud helisenud (kui ka oli, siis polnud ma selle peale ärganud) ja kokkuvõtteks oli takso ära sõitnud.

Ja ma olin parajalt pohmas.
Pohmas peaga leidsin, et jube tark oleks osta nüüd sama päeva jaoks estonian airi pilet.
Pohmas peaga leidsin, et pole mingi näitaja see neli tonni economy flexi pileti eest.
Ja pohmas peaga ma maksin, pohmas peaga ma lendasin,

Aga öelge, mis te tahate pohmelli kohta, aga pohmas peaga jõudsin ma ka lõpuks koju. Ja nii lõppeski mu elu kalleim pohmell.

Lõpetuseks tahaks ma veel teada, mis kuradi põhjusel mu maine iidol ja vaimne liider Basshunter Antslas esinemas käis? Mis kuradi karjääri madalpunkt SEE veel oli? Üldse, mis olekus peab inimene olema, et sinna põrgupõhja poole sammud seada? Ma saaks aru, kui veel raha eest, aga hui ongi Antslas kellelgi raha.