Hamburg, mu pärl, oled külm ja karm

Kui siin mõni kurdab, et pohmelli üldse ei tule või muud siukest hala, siis hakake kadestama, nüüparid. Suurt võtmist ei olnudki, aga niivõrd kehv on, et kannatab vaid Röyksoppi kuulata. Eile, täiesti ettekavatsemata läksin linna, sain Soomlasega kokku. Sõime, käisime lennujaamaa - kõik oli nagu peab. Aga õhtul saime ta sõbrannade ja sõpradega kokku ja.... Nagu eelmanitiud - kaks B52e ja Reeperbahnile. Kella neljaks oli 4 diskensit läbi käidud ja aeg Hauptbahnhofi minna. Aega rongini 2 tundi (Tervitan siinkohal Õntsõntsi), kuid see mind ei muserdand - und polnud üldse. Vaatasin ühe osa SP-d ja nagu niidetult magasin pingil, kustunud sigaret käes. Ärkasin, torm oli kõvemaks läinud, vihma sadas veel kõvemini, ülikond täiesti läbi vettinud, läksin mingisse pagariärisse, istusin soojapuhuri alla. Sõin midagi kuiva ja vaatasin ´70s show. No ükskord sain igatahes koju, kell oli pool 7, ise täiskaine, isegi suitsuhaisu pold enam juures, aint ülikond verine (???). Hostema oli just dushi all, niiet hiilisin tast mööda ja kadusin magama. Ärgates korra netti - metsik suitsu ja unepuuduse pohmell. Koeraga õues käis oli maailma parim lugu shufflega sattund - Röyksopp - Sparks. Nüüd lähen viskan pikali ja hakkan PS2 mängima, ja ausalt.

Ma arvan, et mu ema lööb mu maha, häält mul ei ole ÜLDSE, ainult rägisen - häälduse võib totaalselt ära unustada. Ma suhtlen nüüd vaid peeretades ja stepptantsus. Näonahk on eriliselt kõva ja karm, grimasse on raske teha. Juuksed sassis, tuba sassis. Kõik sassis. Silem all on kott, jalas nailonsokk, raadiost läti pop, Saksamaast ees on kopp.Süüa nagu tahaks, aga ei viitsi. Sõidaks rattaga kuhugi sööma, või vähemalt suitsu ostma - ei viitsi. (ja no torm on ka)

Aga see on kõik NII ILUS ;')