Arnando? Pourque?

Pohmell vist ei armasta mind enam. Ma surusin end talle peale, hoidsin teda liiga kaua enda juures ja nüüd...nüüd olen tal vist üle visanud.

Kolmapäeval jõin, hull segu, korras. Neljapäeva hommikust kuni üheksani õhtul oli kõrgendatud olek lukus. Isegi nats liiale läks: sisikond tegi toutal meikouverit, miski polnud õiges kohas enam lõpus.

Neljapäeval kell 9 läksin siis uuesti jooma. Seekord puhtalt strongbow peal, aga see-eest kõvasti! Varemgi tundnud strongbow pohma ja noh kogu ebameeldivuse juures oli ta vähemalt olemas. Kindel laks nagu sampo esimene sammas. Olles õppinud neljapäeva hommikusest kogemusest, lasin ma õhtul pudeli vett täis, et hommikul oma kuivavat kurku turgutada. See on ikka täiesti uskumatu, mis joogijanu mul tekib pohmaga; sauna ka ei saa.

Ja joogijanu mul oligi. Duši all olles tundsin, et kõhuga on ka kõik nii nagu peab ja hommikust läksin sööma täielikus meelerahus. Aga ilma et ma üldse aru oleks saanudki, jooksis mu kass kodunt ära poole päeva pealt. Ei oskagi kommenteerida kohe; nagu mehed ikka ütlevad: mul pole ausalt ka varem nii juhtunud.

Reede õhtul otsustasin siis karmimalt võtta asja. Kõigepealt veinidegusteerimine, kus ma võtsin suht igat veini kaks klaasi, ja siis otsa veel 2 coronat ka, et asi ikka lukus oleks. Valasin pudeli vett täis ja karusselleerisin magama.

Ärkasin siis täna, võtsin hea suutäie vett ja alles siis mõistsin, et mul kurat pole joogijanugi ju. Ja hui mul valutabki mingi pea või kõht või väike varvas. Nagu oleks tervisejooksult tulnud noh. Kuigi ma ei tea, võib-olla läks pohmell lihtsalt puhtalt loomingusse täna, sest vetsus olles, alla vaadates, mõtlesin, et peaks eraldi albumi pühendama piltidele, mis on tehtud pükste ja aluspükste kombinatsioonist. See on kuidagi nii ilus vahel, aga mitte keegi teine ei tea, sest üldiselt nad ei näe sind vetsupotil istumas. Va. jaapanlased siis muidugi.