Sissejuhatus

Enne kui ma siia julgesse blogimaailma üldse midagi postitan, ütlen juba ette ära, et mul pole pohmas peaga ka lootust luua Sitablogi tasemel üllitisi. Idee varastasin ustavalt sõbralt (ta oli eelmine päev pohmas olnud), kes peale minu viimast pohmakirjeldust nentis, et joomablogi kõrval võiks ka pohmablogi seista.

Ma olen juba kuskil viieteistkümnendast eluaastast, siis kui see imeline nähtus mu hommikuid kaunistama hakkas, vaimustuses olnud pohmellist. Kui teised laksisid DicLaci ja kõike muud valget lahustuvat mateeriat kurgust alla, siis ma võtsin lonksu veini peale, et hommikul ei maldaks silmi ka avada.

Kahjuks päris nii ei olnud ja peab tunnistama, et ma siiamaani haaran võimaluse korral ühe abitoimetega tableti endaga joomaunenägudesse kaasa.

Haardkoor pohmafännid panevad selle lause juures brauseriakna kinni ja lähevad meenutama aega, mil sai hommikul kraavis lebatud ja polnud piisavalt jõudu, et ära ajada nokkivat varest oma jalgevahelt. Aga ärge minust palun valesti aru saage, ega siis selle pisikese ibuprofeeni pärast pohm tulemata jää. Pigem tekitab see sellise mõnusa taeva ja perse vahelise oleku, kus looming lokkab ja katus sõidab esimese halenaljaka olukorra juures. Selline on minu ideaalne pohmell.

Ning lisaks ei tähenda kõik see, et ma ekstreemidesse ei laskuks aeg-ajalt. Alati ei ole valuvaigistit või Korea ženšenni käepärast.

Ja see neoonvärdjast kujundus sai valitud, kuna ta nimi on Tekiila, mille eilne sisseajamine kaunistab minu tänast pohmelli.

Aitäh, sõbrad.