Ütleme nii, et kas see pohmell nüüd just igavest ülemvõimu omab inimese ees või mitte, aga kaval on ta raip küll. Nagu sõber tümm juba mainis, üritasid paar jeesuslast eile oma sisemist sõpra välja kutsuda, relviks meil tõesti peetkoola ja õlu ja tulemuseks kusine söögiisu ja stabiilsed käed.
Aga.
Ma läksin oma pohmaponnistustes natukene kaugemale, lisades teadatuntud retseptile paar purki naistekat. Ning nagu oodatud, hommikul kuskil 9 paiku, kui ma ärkasin, tundsin, et ma pole oma voodis enam üksi. Avasin valuliselt silmad, mekkisin maitsebuketti ja naeratasin kerge raskusega.
Aga.
Ärkasin uuesti kell 12 ja karta on, et mu olek oli sama üllatav kui Valdo Jahiloo anekdoot. Mida? Mis toimub? Kus türa mu pohm on? Ning tõepoolest, kadunud ta oligi.
Ehk on sel jutul tõsi taga, et pohm tuleb ainult sinna, kus teda ei oodata, sest kui ma paari tundi hiljem olin juba leppinud oma ebatavapärase heaoluga, hiilis miski teadmatu jõud mu seljataha ja küttis mulle jalaga perse. Bäkk uiff avendženss, maderfakker. Ma pidin oma piparkoogivalmistamise korraks pooleli jätma, et toibuda. Üle keskmise amplituudiga kõhuvalu andis märku, et vein oli siiski oma töö teinud. Natukene hakkas kahju ainult, et eile mingit 40+ voli jooki lisaks sisse ei ajanud, siis oleks pea ka parajalt paks olnud.
skip to main |
skip to sidebar
"Elu on ikka ilus. Pohmell on ilus. Naised on ilusad." - Vaska
No comments:
Post a Comment