vale

tegelt mul pole nagu praegu erilisest pohmast midagigi rääkida, tulin siia niisama huinamuinatama.
lihtsalt on selline tore joomajärgne tunne, pohma pole ja ei viitsi kellagi teha.
viimaselajal on joodud ikka korralikult, tihti ja mitte vähe. ma võiks hakata nüüd siia kirjutama kuidas mul pärast iga joomaõhtut oli kerge peavalu, kõva janu ja täielik söögi-isutus. aga nahhui naada. see oleks nagu nickelback. igav, sitt ja alati ühesugune.
lisaks siia veel seda, et ma annan täiega patsaanidele respecti selle eest, et esiteks nad teavad kuidas on kerge kilekotti kanda(neile kes ei tea, siis parim viis kuidas kilekotis kümmet õlle vedada on nii, et paned terve käe koti aasadest läbi ja siis võtad kotist kinni) olgugi et nii on rõve kilekott veel ilgem. teine asi, mida ma ka eile proovisin, on patsaani-sõit.
ehk siis lahtiseletatult on see see, kui nad sõidavad selle klassikalise vene kokuka, noh selline mis me kõigi vanaematel on, pakiraamil püsti väntaja õlgadest kinnihoides. mina igaljuhul ei händlinud seda ära. aga võibolla tuleks süüdistada hoopis pudelit laudurit. nüüd on mu pükste paremal säärel must ja õline jalgratta pohmell.

jõgeva triipkudumisklubi tervitab saimat 67. sünnipäeva puhul. soovilooks oleks benga - night